MERIT KARISE ⟩ Eestile oma keelemuuseum. Saaremaale?

Merit Karise

FOTO: Erakogu

Washingtonis avatakse 2020 a mais keelemuuseum. Ja ma muudkui unistan ja unistan, vahel kusagil hõigun ka. Viimati rääkisin sellest kaks aastat tagasi Sirbi küsitluses (“Küsib/vastab” 16. märtsil 2018).

Meil on haridus- ja teadusministeerium, mis suunab, eesti keele instituut, mis uurib, keeleinspektsioon, mis valvab, koolid, kus õpetatakse, aga ka avalik ruum, kus keel elab oma elu. Kus ja kuidas tekib kahe poole vahel sild, kui raadio “Keelesaade” või ühismeedia Keiti Vilms välja jätta? Oli küll üks näitus “Muuseum näitab keelt”, kus sai keelt kogeda käegakatsutavalt, interaktiivselt, masinatega. Eesti Rahva Muuseumis on üks keelele pühendatud püsinurk. Meil on kunsti-, ajaloo-, loodus-, mere-, maantee- jne muuseume – aga kas meil võiks olla ka keelemuuseum, kus peegeldada, mõtestada, tõlgendada meie ümber keeles toimuvat? Näitusi metafooridest, tänavakunsti sõnalisest osast, laensõnade rännuteedest, värvide nimetamisest eri kultuurides, keeleuuendusest, kasvõi sõnumitest T-särkidel tahaksin kindlasti vaatama minna. Sinna võiksid jõuda kõik Eesti kooliõpilased (väliskülaliste tarvis tehtaks muidugi ka mitmekeelseid näitusi, vähemalt inglise ja vene keeles).

Saaremaa patrioodina sooviksin, et keelemuuseum asuks Saaremaal, et esile tõsta keeleuuendaja Johannes Aavik, kelle 140. sünniaastapäev on kahe aasta pärast ja kelle elutöö on ulatuselt ja mõjult ainulaadne maailmas.

Usun, et keelemuuseum, kus lõimitaks sõna pildi, heli ja materjaliga ning haarataks eri meeli, sütitaks huvi ja suunaks keelest hoolima. Aaviku sõnadega: “Keel on riist, keel on masin. Seepärast ei pea tema pääle vaatama mitte üksi loodusteadlase silmaga, keda huvitab ainult nähtuste konstateerimine ja seletus, vaid ka tööstusinimese, inseneri, tehniku silmaga, kes nähtusi oma kasuks, oma otstarvete kohaselt püüab painutada ja kasutada.”

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles