/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/28/12978338t1h7c4f.jpg)
Lõuna-Eesti piimatootjad leivad, et Eestis on saarte kõrval teisigi piirkondi, kus tuleks hakata enam kui 400 lüpsilehmaga piimatootjatele toetust maksma.
Lõunaeestlaste suurfarmid soovivad ka saarlaste toetust
Kirjas maaeluministeeriumile viitavad Lõuna-Eesti piimatootjad, et kümne viimase aastaga on Saaremaal säilinud 61% karjadest ja 84% lehmadest. Valgamaal on viimase kümne aastaga säilinud 34% piimakarjadest ja 80% lehmadest ning Põlvamaal 53% karjadest ja 86% lehmadest.
Lisaks on saarlastega samas olukorras teravilja- ja õlikultuuride kasvatajad äärealadel, kes asuvad sadamast isegi kaugemal kui saarlased. Keskmiselt müüb äärealadel tegutsev põllumajandustootja sadama vahetus läheduses tegutseva põllumajandustootjaga võrreldes oma toodangu samal turul 20 €/t odavamalt üksnes oma asukoha tõttu.
Põllumajandustootmist piirab ka oluliselt riigiteede väga halb olukord äärealadel. Lisaks on teede korrashoid võtmetähtsusega töötajate leidmisel, sest töötajad ei ole nõus valima töökohta, milleni tuleb jõuda mööda auklikku ja porist teed. Kui Eestis keskmiselt on 28% riigiteedest kruusateed ja Saaremaal 20%, siis Valgamaal on see suurus 50%, Võrumaal 48% ja Põlvamaal 45%, mis on oluline erinevus Eesti keskmisest ja näitab selgelt trendi, et äärealade elu on ülejäänud Eestiga võrreldes ebasoodne/ebavõrdne.
Seoses eelpool tooduga on Lõuna-Eesti piimatootjate hinnangul õiglane, et piimakarjatoetust makstaks suurematele kui 400-pealistele karjadele ka äärealadel, eelkõige Valgamaal, Võrumaal, Põlvamaal, kuna antud toetus on kriitilise tähtsusega karjade püsimajäämiseks nimetatud aladel.