TÖÖ ⟩ Vanaproua peab Muhus juba 20 aastat elutoas poodi

Ilme Auväärt Foto: Kristina Kretova/Saarte Hääl

Muhu saarel Mõisaküla tee ristis asub tagasihoidlik Lumiste pood, mida on juba üle 20 aasta elus hoidnud üks väsimatu pensionär.

Kes ei tea, võib sellest pisikesest elutuppa sisseseatud poest mööda sõita. Tähelepanelikum märkab aga ehk väikest silti, mis kuulutab, et siinsamas asubki pood – noole osutatud suunas minnes leiab ka poeukse üles.

Poe perenaine Ilme Auväärt on kohe valmis ostjat teenindama. Põrandasse kulunud laikude järgi on täpselt näha aastate jooksul inimeste sissetallatud trajektoor. Ukse juures ja leti ääres on tammumist olnud kõige rohkem.

"Mulle ei ole kunagi meeldinud siit ära käia," vastab poepidaja küsimusele, kas talle pole kunagi mõttesse tulnud Muhust kuhugi mujale kolida. "Mulle meeldib Muhumaa elu. On eluaeg meeldinud."

Piirivalvurid välja, pood sisse

"See oli minu onu maja," räägib Ilme. "40-ndatel aastatel põgenes onu aga Rootsi ja siia majja kolisid mingiks ajaks piirivalvurid. Kui nemad siit minema läksid, taotlesin vallavalitsuselt maja omale ja saingi," pajatab Ilme, kuidas tema poeke sündis. Varem oli poepinda majas rohkemgi, nüüd piirdub see ühe ruumiga.

Müügil on kõiksugu esmatarbekaupa, mida inimesel vaja võib minna. Värsket leiba-saia, piimatooteid, liha ja jäätist. Riiulitel purgisupid, maiustused, mahlad ja limonaadid. Leidub ka pesuvahendeid ja majapidamistarbeid ning kel vaja, saab ka veinid, õlled ja viinad siit ostetud.

"Eks see valik ole siin väike, aga kõik vajalik on olemas," nendib Ilme. "Ma pole ise enam teab kui kaua Liival poes käinud, sellest on ikka aastaid. Nüüd on lõuna käes, varsti peaks liha toodama," osutab ta hetkel pooleldi tühjadele, mõne vorsti- ja lihapakiga, ent peagi täituvatele lettidele. 

Lumiste pood Muhus. Foto: Kristina Kretova/Saarte Hääl

Foto: Kristina Kretova/Saarte Hääl

Ilme räägib, et värske Karja Pagari leib ja Saare Leiva tooted lähevad klientidele hästi peale. Siis heliseb kõrvaltoas telefon ning Ilme tõttab seda vastu võtma. "Nad ootavad tellimusi," selgitab ta leheinimestele ja loeb siis telefonitorru üles kõik, mida vaja juurde tuua.

Uksest astub sisse tööriietes mees, otsib kokku talle vajamineva kraami, küsib lisaks suitsu – parem kui saaks kaks pakki –, räägib paar sõna juttu ning asutab siis minekule. "Talvisel ajal on külastajaid vähem, aga käivad ikka. Suvel, kui inimesed maakodudes rohkem aega veedavad, käib rahvast rohkem," räägib Ilme. Rikkaks selle tööga ei saa ja kasum olevat pea olematu. "Eks see mul rohkem sellise meelelahutuse eest ole. Mis see pensionär ikka endaga peale hakkab. Suvel müttan lilleaias, istutan lilli. Siin käivad mehed peale tööd kaarte ka mängimas." Härrad istuvat kõrvaltoas, Ilme ka kambas. Viinaveaga kodanikke ta oma poodi aga ei lase. 

Enne arvelaud, siis kalkulaator

"Vahel küsivad, kas sul süüa on. Ma pole eluaeg armastanud süüa teha, ei viitsi sellega tegeleda. Ma ei oskagi süüa teha! Noorest saati olen pigem põllul kõpitsenud või lehma lüpsnud. Muud tööd klappisid mu käes – heinaniitmine või tuhlivõtmine. Aga söögitegemine oli võõras," jutustab Ilme.

Aastakümned poeleti taga on talle õpetanud, et igaühele võlgu ei tasu anda: "Siin on neid jutumehi nähtud küll, kes koguvad omale süle kaupa täis ja ütlevad, et maksavad homme. Mõne puhul ootan siiani seda homset…"

Eakas poepidaja, kel turjal enam kui 80 aastat, lööb ostjate arved kokku endiselt arvelaua peal. Saab tehtud kõik tehted, mis vaja. Osa inimesi vaatavat seda kui imeasja. Tehnikat ei tasu Ilme sõnul liigselt usaldada, mistõttu on kalkulaator tema jaoks teisel kohal.

“Eks see mul rohkem sellise meelelahutuse eest ole. Mis see pensionär  ikka endaga peale hakkab.”

- Ilme Auväärt

"Valetab ka teine," nendib Ilme. "Ma võin ju kalkulaatori peal mingi suurema arvutuse teha, aga üldjuhul kontrollin arvelaual üle. Siin mõni laps vahel tuleb ja ei saa aru, mis imeasi see laual on. Ei adu nemad, mismoodi sellisega on võimalik arvutada. Aga mul on see nii käe sees," tõmbab Ilme käega üle arvelaua, nuppe siia-sinna kõristades. "Varem arvutasin peast, aga nüüd aastatega on see oskus vananevas peas tuhmimaks jäänud," lisab ta.

Olgu torm või ärgu olgu, Lumiste pood on alati avatud, kui Ilmel just mõnda terviseviga pole. Elekter kadus poest viimati läinud suvel, aga ka siis mitte kuigi kauaks. Tänavused tugevad tuuled pole õnneks poemajast voolu viinud ning kõik toimib. Nii müüb Ilme kohalikele vajalikku kaupa, hoiab oma meeled erksad ja saab ka rahvaga külajutte puhuda.