:format(webp)/nginx/o/2020/03/05/12990470t1hc773.jpg)
“Oma keskkonnapattude pesemiseks on mul iga päev rohkem kui sada kümme võimalust,” kirjutab Sõrves elav Tammeougu Mari ehk Mari Lepik. “Kui palju võimalusi on mul neid või teisi keskkonnapatte mitte teha?”
Ülestunnistus: olen igapäevane keskkonnapatune
Vastikustundega võtan poest hakklihapaki. Pakend on toodud teiselt poolt maakera. Seesama pakend, mille puhtaks loputatuna pakendikasti viin, jõuab tõenäoliselt Eestimaa teise otsa põletusahju või reisib koos teiste omasugustega veel kord pool ringi ümber maakera.
Ainult selleks, et seal tohutus vahejaamas oodata. Ehk kunagi keegi ostab selle pakendikontinendi endale ja teeb miskit. Võib-olla mõne uue pakendi, mis sarnast reisi alustab. Või lillepoti. Või solgitoru, kui hästi läheb. See vähemalt tehakse pikaajalisemaks kasutamiseks.
Segatoiduline loom
Ostan liha, sest vajan liha. Olen segatoiduline loom, segatoidulise hammaste, seedimise ja biokeemiaga. (Ärme siia teemasse sügavamale laskume, palun.)
Kust lihatükk siia sai? Kirjas küll, et Eestist, aga kust tuli looma toit? Osalt ilmselt paarisaja kilomeetri kauguselt, osalt tõenäoliselt palju kaugemalt. Ja kuidas ta oma elu elas? Mugav oleks mõelda, et “see”, aga ometi oli see “tema”.
“Ostan liha, sest vajan liha. Olen segatoiduline loom, segatoidulise hammaste, seedimise ja biokeemiaga.”
- Mari Lepik
Koduse laudanurga notsud on meie maalt ju kadunud. Päikesepaistet armastavad rõõmsad kesikud. Suured ja kurjad, pesakonda valvavad emised. Lõputa isu ja kavala pilguga rõngassabad.
Sead viis sulgudest taudihirm. Ennetava meetme ja takkajärele-tarkusega.
Üks eluvajalik oskus kaob vähehaaval rahva kultuurimälust. Ei ole üheski peres oodata seda magusat jõulupraadi – karjuv lihanälg ihus ning mõistuse abiga talitsetud nukrus lahkunud laudalise pärast hingesopis.
Võtan hakklihapaki ja teen perele sousti. Lapsed huilgavad rõõmust – ometi hea toit! Lihaisu me keres saab mõneks päevaks rahu, mõistuse toodud kurbus jõudu juurde. Liha, pakend, elekter, pliit, õli... tunnen, et ei saa midagi parata. Olen igapäevane keskkonnapatune.
Homme teen ahjukartuleid (omakasvatatud, mineraalväetise ja pritsita; elekter, pliit ja õli jäävad seekord mu hingele, põllul mütanud traktori patud kah). Lõikan roheliseks nõgest peale. Ülejäänud nõgesed jäävad liblikalastele.
Patud jäävad hingele
Annan veel ühe kotitäie liigseid lasteriideid ära. Ei korista kõiki oksahunnikuid õuelt. Tegelikult, pole plaaniski olnud, putukad ja muud mutukad elavad seal. Ei lähe homme poodi (Kurbust juurde tooma? Pole mõtteski!). Toon naaberküla laudast piima. Vaatan, kas suviti liigirikast niitu hooldavad lambad on öösel talle toonud...
Oma keskkonnapattude pesemiseks on mul iga päev rohkem kui 110 võimalust. Kui palju võimalusi on mul neid või teisi keskkonnapatte mitte teha? Aga sul?
Tekst on kirjutatud mõttekajana keskkonnaameti üleskutsele “110 paid Eesti loodusele!”.