Alfred Prass loodab Itaalia talvest korralikku viljasaaki

ASJA IVA: On ikka kena vaadata, kui vili tärkab ja hõljub, leiab Alfred Prass. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Saaremaa parimad viljakasvatajad Eestis enam tutvustamist ei vaja, ent hakkama saavad ka siinsed hobitalunikud.

Tomba külas asuva Tomba-Tamme talu peremees Alfred Prass (78) kasvatab teravilja juba veerand sajandit. Tema haritav maa jääb vahetult Leisi maantee äärde kõigi möödasõitjate silma alla. “Ma usun, et ma kahjudega ei kauple, aga rikkaks muidugi ei lähe.”

Sel aastal on Prassil teravilja all kokku 8,5 hektarit maad, sellest 2,7 hektarit talinisu. Lisaks harib ta  heina- ja rohumaid, kasvatab mesinduskultuure ja peab 12 mesilasperet. 

Tomba-Tamme talu teraviljade saagikus jääb kolme-nelja tonni juurde, mida Prass hindab nõukogude ajaga võrreldes päris heaks. Ta kasutab ka väetist, ehkki vähem kui väetisetarbe kaart soovitab. “Pritsida ikka tuleb, muidu lähevad umbrohud käest ära,” lisab Alfred.

Tema kombain seisab aga Tombal kortermaja hoovis varju all ning pole selge, kas see kunagi veel kasutust leiab. Juba möödunud aastal koristas tema saagi naabrimees, 2016. aasta viljelusvõistluste võitja Martin Salu. Noor viljakasvataja aitab vanemal kolleegil ka vilja müüa, sest Prassi oma veok ei vasta enam liikluseeskirjadele. Tomba põllult võetud saak läheb Valjala söödatehasesse.

Tänavust lumeta talve nimetab Tomba-Tamme talu peremees Itaalia talveks. “Kellel talivili ära ei upu, sellel pole häda midagi.”

Prassi sõnul ebaõnnestus tal sel talvel mesilaste varroatoosi ravimine, mistõttu tema 12 mesilasperest läks üsna mitu välja. Põhjuseks peab mees Bayvarol´i nimelise euroravimi kasutamist. Seda rohtu on küll väga mugav kasutada, ent paraku näitab kogemus, et ravim jäi lahjaks ega andnud loodetud tulemust. 

 “Eurorohud mesilaste jaoks on samal tasemel nagu näriliste mürgid, mida hiired söövad magustoiduks.”

- Tomba-Tamme talu peremees Alfred Prass

“Eurorohud mesilaste jaoks on samal tasemel nagu näriliste mürgid, mida hiired söövad magustoiduks,” muigab Prass. “Midagi ei aita, edaspidi tuleb ravi jälle happega teha.”

Möödunud aastal külvas Alfred Prass Leisi maantee äärde mesilaste jaoks väikse keerispeade põllu, mis oma siniste õitega oli pilkupüüdvalt kaunis. “Naersid siin, et oleks võinud põllu kõrvale kassa panna – autod peatusid ja pildistasid.”

Prass nimetab Tomba-Tamme talu hobitaluks, mida otsapidi aitab käigus hoida nostalgia. Läbi ajaloo on eestlane ju oma maatükist unistanud. Eestiaegsete asunikutalude külvipind oli sageli üsna tilluke, ent ikkagi peeti sellega pere üleval. 

Eelkõige annab põlluharimine häid emotsioone. “On ikka kena vaadata, kui vili tärkab ja hõljub,” räägib Alfred. Seda enam, et midagi peab inimene ju ajaviiteks tegema. “Ma ei kujuta ette, et istuksin hommikust õhtuni televiisori ees, sukakudumist pole ka õppinud.”

Euroopa Liidu põllumajandustoetused lähevad Prassi sõnul igati asja ette. Tänu toetustele pole Eestis põllud veel võssa kasvanud. Omaaegsest suurtootmisest on siiski vähe järel. Endise Karja sovhoosi territooriumil on praegu vaid kaks farmi, kuhu piimaautol veel asja. Need on talunik Jaak Kaljumäe ja Karja osaühingu laudad. Seevastu samuti Leisi kandis asunud Saare Töölise kolhoosi maadel toimetab rohkem piimatootjaid. “Kolhoosnike järeltulijad on nagu tublimad kui sovhoosi omad,” nendib Prass.

Enne pensionile minekut juhtis Alfred Prass Leisi valla kommunaalettevõtet, seejärel tegutses kuni hiljutise koondamiseni 12 aastat Metsküla surnuaiavahina. Aeg-ajalt viib ta läbi matusetalitusi, ehkki see amet pole tema sõnul kergete killast. “Minu psüühika ei pea vastu, et seda tööd iga päev teha,” lausub ta.

Aste viljakasvataja ootab kuuendat aastat palgapäeva 

Agronoomiharidusega riigiametnik Jaanus Iilane kasvatab vilja kuuendat aastat, kuid nimetab end siiski hobipõllumeheks. “See on vahva asi, kui sa kevadel külvad ja sügisel koristad,” räägib Aste mees Iilane, kel on ümbruskonnas külvipinda 55 hektarit.

Iilase maad asuvad põhiliselt soos, mistõttu tänapäeva mõistes suuri saake tal ette näidata pole. Saagikus hektari kohta piirdub aastate lõikes keskeltläbi kolme tonniga. Ta kasvatab nisu, otra ja vahekultuurina rapsi. “Praegu olen enam-vähem nullis, tegelikult pigem miinuses,” võtab Jaanus Iilane maaharimise kulud-tulud kokku. Üle-eelmisel aastal jäi saak aga nii kehvaks, et tuli raha juurde panna, et asi edasi toimiks.

Ehkki õiget palgapäeva pole viljasaagid Iilasele veel pakkunud, usub ta paremate päevade saabumist. Viie aastaga on põldudele tekkinud korralik väetisefoon, mis lubab edaspidi loota paremat saagikust. Jaanus Iilane kasutab nii oma põllutehnikat kui ka laenuriistasid. Endal tal kuivatit ei ole, kogu teravili läheb Valjala jõusöödatehasesse, raps aga mandri kokkuostjale.

Talinisule tegid haned Iilase sõnul ära ning ilmselt tuleb tal 8 hektarit kevadel üle külvata.

Ain Lember