/nginx/o/2019/02/12/11782938t1hbfe4.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000256t1h0387.jpg)
“Meil ei ole Saaremaast kui mereriigist suurt midagi esile tuua. Ainult jutustame,” põrutas merekultuuriseltsi Salava koosolekul seltsi liige Aivar Kallas.
Salava seltsis võeti luubi alla merekultuur
Merega ammuilma sinasõprust pidanud Oju küla talunik Aivar Kallas maalis mereturismist ja rannakalapüügist mustades värvides pildi, öeldes, et meil on mitu paaditööstust, meremajanduskeskus ja seltsid, aga merel võib kohata vaid üksikuid paate.
“Möödunud aastal sõitsime Kasse paadiga viis päeva Saaremaa rannikumeres. Abikaasaga nägime sel ajal nelja paati. Soome ja Rootsi rannikuvetes seilates võib näha sadu laevu,” rääkis Kallas reedel RMK Vilsandi rahvuspargi keskuses Loonal Salava koosolekul.
Väikesadamatest rääkides võib Kallase sõnul kokku panna omaette peatüki, sest nende tähistamine ja olukord on traagika ruudus.
Kallas ei olnud nõus ka mereinstituudi teadlaste seisukohaga, nagu püüaksid kolmevõrgumehed kogu rannikumere kaladest tühjaks.
Põhiettekande teinud kalur ja kunagise Papissaare kalatööstuse juhataja Jaan Köster andis ülevaate kalapüügist ja -töötlemisest Kihelkonna kandis.
Jaanist endast sai kalamees juba 16-aastaselt. Abula küla poisil tuli 1963. aastal Kiirassaare sadamasse jõudmiseks 16 kilomeetrit jalgratta sadulas pedaale tallata.
“Suvel lestapüügi aegu pidin olema kell viis sadamas. Õhtul tahtsime Pidulas palli ka mängida. Kui hommikul paati jõudsin, nii ma seal magama jäin,” meenutas ka võrkpallurine endale nime teinud Köster.
Laevaehitus kestis Papissaares 18. novembrini 1939. Sellest kuupäevast keelati kohalikel Papissaare sadamasse minna. Ei tohtinud minna ka kalamehed ega laevaehitajad.
Kalamehed koondusid Abaja lahte ja sealt sai paadiga ka Vilsandile. Sadamad piirati okastraadiga. Ainult Kiirassaare sadam jäi vabaks. Seal töödeldi ka kala ja olid suitsuahjud.
Hiljem said kalurid Papissaare sadama tagasi. Sinna ehitati ka külmhoonet ja suitsumaja. Eelmise sajandi 60-ndate aastate keskel hakati seal kala vastu võtma.
“Kala oli palju. Tohutud räimekogused toodi Papissaarde. Räim soolati basseinidesse. Metsaalune oli basseine täis. Paari-kolme päeva pärast pandi soolatud kala basseinist tünnidesse ja saadeti Venemaa avarustele,” rääkis Jaan Köster.
“1991. aastal hakkas kalurikolhoos lagunema. Samal ajal oli hinnas väike ahven. See läks ekspordiks. Selle eest maksti Saksa markades. Kellel vähegi võimalik oli, hakkasid ahvenat püüdma ja müüma. Seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Kaks-kolm aastat said püüda. Siis oli ahven otsas. Ülepüük ja reostus tegid oma töö,” konstateeris Köster.
Eraettevõttena alustas Papissaare kalatööstus tööd 1992. aastal. Kösteri sõnul oli alguses ametis 20 töölist. Toodangu järele oli nõudlus suur.
Eesti turul oli OÜ Papissaar tuntud eelkõige Tallinna vürtsikilupreservide tootjana. Päevatoodang oli 1000–1500 toosi.
Kuna realiseerimisvõimalused puudusid, lõpetas OÜ Papissaar 2012. aastal tegevuse.
Ookeaniavarustel on Jaan Köster samuti kala püüdnud. “Kõige igavam püük. Ma arvan, et vangis on ka parem olla kui seal. Traaliga püütud kala tuleb ju kõik ära puhastada. Seda pidi väga kiiresti tegema, sest kala tuli ju tonnide viisi. Soolikad loobiti kõik merre. Meri oli kalarappeid täis. Kajakad sõid ja ei jaksanud enam lendu ka tõusta,” maalis Köster pildi ookeanipüügist.