Kui mõni päev tagasi saabus teade, et välismaal viibivad eestlased peaks viivitamatult koju pöörduma, ei mõelnud saarlased pikalt. Kes tahtis kindlasti koju, tegutses kohe.
Ainus soov kriisiolukorras: jõuda igast ilmanurgast koju
Et läinud nädalalõpul sõideti teisel pool maakera Mehhiko ralli, olid paljud saarlased ka seal, et kaasa elada Ott Tänakule. Koroonakriisist tingituna ralli küll lõpetati varem, kuid vaatamata pingutustele ei ole kõik omad sealt senimaani kodumaale jõudnud.
Selle nädala algul jõudsid Mehhikost koju aga Tänaku tiimi kuuluv Henri Rump, Risto Laanet ja rallifotograaf Timo Anis. Oti pressiesindaja Henri Rump rääkis, et nemad alustasid oma teekonda Mehhikost tagasi koju kohe pühapäeval, lendasid läbi Mexico City Frankfurti ja sealt edasi Tallinnasse. Reis sujus tõrgeteta, kuid teele tuli asuda päev varem, kuna oli teada, et on oodata piiride sulgemist.
“Tallinna jõudes pidime täitma ankeedi ja andma infot, kust tulime, mis riike läbisime, kas oli kokkupuuteid viirusekandjatega või on esinenud endal sümptomeid ja kes olid meie reisikaaslased,” kirjeldas Rump. Ta möönis, et reisi planeerimine oli muidugi ärevam kui tavaliselt.
"Hirm Hispaaniasse lõksu jääda oli juba reaalne"
Timo Anis oli sunnitud oma lennupiletid muutma kokku neljal korral. “Tegu oli väga väsitava nädalaga, just emotsionaalses mõttes,” sõnas Anis, rõõmustades, et tal siiski koju jõuda õnnestus.
Suhteliselt valutult kulges kojutulek Risto Laaneti jaoks. “Nii, kui selgus et ralli katkestatakse, saime kohe piletid varasemaks muuta ja kohe tulema!” rääkis Laanet. “Väga paljudel nii hästi ei läinud,” tunnistas ta. Laaneti sõnul ei saa sealt tagasitulek praegu lihtne olema.
Suurema seikluse elas läbi jaanuari keskpaigast saati Argentiinas reisinud Eva-Maria Vaher.
Tema tagasilend Euroopasse oli planeeritud 25. märtsiks, plaan oli ööbida üks öö Barcelonas ja siis läbi Riia AirBalticuga 28. märtsi südaööl Tallinnas maanduda. Eelmisel nädalal läksid aga koroonauudised sealgi järjest ärevamaks ja päev päevast tundus aina enam, et plaanitud ajal koju tulla on võimatu. „Reede hommikul ärgates tuli mul teha konkreetne otsus – kas hakkan kohe kodu poole liikuma või jään veel teadmata kuudeks Argentiinasse,“ rääkis Vaher. Otsus polnud keeruline.
Päev möödus lennupileteid otsides ja pingsalt uudiseid jälgides. Õhtul sõitis ta ööbussiga Tšiili pealinna Santiagosse. Juba Argentiina ja Tšiili vaheline piirikontroll oli karm. Eva-Marial tuli täita koroonateemaline ankeet, mille sanitaartöötaja põhjalikult üle vaatas ja tema kehatemperatuuri mõõtis. „Lõuna-Ameerika koroonajuhtumite arv on veel küllaltki madal, kuid nad on õppust võtnud ja tegutsevad karmilt juba varajases staadiumis,“ rääkis saarlane.
Santiagos lennujaama jõudes leidis ta lennu, mis pidi väljuma nelja tunni pärast Barcelinasse läbi Sao Paulo lennujaama Brasiilias. Santiago lennujaamas oli rahulik, osad inimesed kandsid maski, WCs käis hoolikam kätepesu, kui tavaliselt näha saab. Vahemaandumine Sao Paulos oli lühem kui tund ja nii oligi noor naine varsti teel Barcelonasse.
See lend oli väga tühi – kõik, kes soovisid, said endale personaalse kolmese istmerea magamiseks. Barcelonas maandudes oli aga täielik teadmatus, kuidas sealt koju saada ja see oli Eva-Maria jaoks väljakutsuvaim koht kojutulekust. Kuna selline viimasel minutil lennupiletite ostmine on väga kallis, proovis ta ikkagi leida odavaimat varianti. „Lennujaamast abi leida oli suhteliselt lootusetu ja nii ma lõpuks nõustusin naeruväärselt kalli piletiga, sest hirm Hispaaniasse lõksu jääda oli juba reaalne,“ tunnistas ta.
Järgnes üheksa tundi ootamist Barcelona lennujaamas. Olukord seal oli ärevam, maskidega inimesi liikus tunduvalt rohkem, kõik poed ja kohvikud olid kinni. Kell 19.30 startis ta lend Frankfurti, kus Eva-Marial tuli veeta veel 12 tundi. „Tablool oli väga paljude lendude taga teade "tühistatud" ja ma lihtsalt lootsin, et seda otsust ei tehta Tallinna lennuga. Õnneks mitte,“ hingas ta kergendatult.
Tallinnas tuli temalgi täita ankeet reisi kohta, läbida passikontroll ja kuulata lühiloeng karantiinis olemise kohta. „Koju jõudes oli möödunud 80 tundi otsusest koju tulla. Olgugi, et see kojutulek läks kalliks maksma, siis siin on siiski selles kriisiolukorras palju parem olla,“ tunnistas ta. Ta loodab väga, et kõigil koju tulla soovivatel eestlastel läheb see varem või hiljem õnneks. „Minu vendki on veel teel. Nemad jäid Saksamaale kinni ja tulevad laevaga läbi Rootsi ja Soome.“
Tenerifel ootab pingsalt kojulendu Tõnu. Tema tagasilend Riiga tühistati, kuid tal õnnestus saada neljapäeva hommikuks piletid Londoni kaudu Tallinna. „Hetkel veel Tenerife-London ja London-Tallinn piletid kehtivad aga asjad muutuvad tundidega,“ tõdes ta teisipäeval.
Neid, kes omal käel saarele tulnud, ei taha ka reisikorraldajad oma tšarterlendudele võtta. Esmajärjekorras tegeletakse nende tagasi toomisega, kellel ostetud pakettreis. „Üksikuid lennupileteid on saada, näiteks Helsingisse aga hinnad on ulmelised,“ sõnas Tõnu.
Muidu on Tenerifel elu rahulik, toidupoed ja apteekpoed töötavad, kauplused ja restoranid suletud. Samuti on suletud rannad ja basseinialad hotellides, liikuda võib poodi ja muid hädavajalikke asjatoimetusi ajama.
Samamoodi on Tenerifel lõksus Margo Jäe, kes tunnistas, et midagi lõbusat asja juures ei ole. Esialgne plaan oli 20. märtsil koju tulla aga tõenäoliselt see ei õnnestu. „Tuleb kohapeal oodata, kui liinilennud taastuvad või kui pannakse veel mõni otse tšarter siit Eestisse,“ märkis ta.
Otsest paanikat Jäe ei tunne, sest Tenerifel tundub viiruse rohkem kontrolli all olevat kui Eestis. „Tänavad on ikka täiesti inimtühjad, kuna kehtib range liikumispiirang. Turiste pole palju, välja arvatud meiesugused eestlased-lätlased-leedukad,“ märkis Margo Jäe.
Kristiina Goidinil oli koju õnneks lühem tee. Tema naasis perega Saaremaale Lätist.
Keerulist polnud tal midagi – sõiduautosid oli Virtsu sadamas vähe, rekad seisid 2-3 km pikkuses järjekorras. „Sõiduautodega inimestele anti ankeedid, kuhu pidi märkima läbitud piiripunkti, mis meil oli Ikla, ja kuupäevad, nimed, lähtekoht-sihtkoht-läbitud riigid, kas oleme puutunud kokku haigega, kas esineb nohu, köha, kurguvalu ja muud,“ kirjeldas Goidin.
Kuna nemad tulid neljakesi, kaks täiskasvanut ja kaks last, siis iga inimese ankeedi ja dokumendi kontrollimiseks kulus kokku umbes 30 minutit. Ehkki õnnelikult kodus, on nad nüüd pikast reisist väsinud. Koos piirikontrolli ja laevareisiga kulus neil koju jõudmiseks ligi üheksa tundi.
Kodukontor kodust kaugel
Täielikult lukus olevas USA-s Los Angeles’is elav saarlane Heleri Reek rääkis, et neilgi on igapäevane elu praegu teistsugune kui tavaliselt. “Me pole toast välja läinud neli päeva ja suhtleme pere ning sõpradega telefoni teel,” rääkis Reek. “Oleme kodus, niimoodi ehk saame koroonaviiruse levikust jagu.”
Tavaliselt lõputus melus tiksuv linn on praegu enamasti tühi, kuna kõik restoranid, baarid, jõusaalid on kinni. Toitu saab tellida restoranidest vaid juhul, kui ise järgi lähed. Toidupoed ja pangad on siiski avatud, kuid sealgi on kõik külmutatud toidud, kuivtoidud ja puhastustooteid otsas.
Muuhulgas tegeleb ta ühes elukaaslasega nüüd kodus hobidega, milleks enne aega ei olnud. “Mul on terve riiul täis raamatuid, mida mul pole aega olnud lugeda, nüüd on ideaalne aeg selleks,” rääkis Reek.
Lõuna-Portugalis viibiv Eliise Hoogand rääkis, et neil seal on olukord veel tavapärane, kuid juba on rakendatud erinevaid meetmeid – ujulad/SPA-d on kinni sulgemine, inimesi liigub vähem, nt toidupoodi ei lasta korraga palju inimesi ja hommikusöögilauad on hõredamad. Ka desovahendeid on vähem kätte saada ning osaliselt on piiratud söögikohtade lahtiolekuaegu.
Paanikat ei ole Hoogand täheldanud: “Emotsioonid on seotud pigem teadmatusega, konkreetseid otsuseid on riskantne või raske vastu võtta, sest olukord muutub pidevalt.”