KÕNE IFFILE ⟩ Hoidke end! Parem karta kui kahetseda

Ivo Linna

FOTO: Madis Sinivee/Postimees

"Oleme koos naisega Muhus veetnud juba kaks nädalat ja kui kauaks siia jääme, teab ainult jumal taevas, ütleb saarlasest muusik Ivo Linna.

Vahepeal pidime küll korra Tallinnas käima, aga siis sai veel mandri ja Muhu vahet liikuda. Ootamatult on mul tekkinud puhkus. Mis ma ikka teen – toimetan vaikselt kodus ja õues. 

Kuna õhtud on vabad, saan mõnuga raamatuid lugeda. Mul on siin ligi kolm tuhat raamatut, nii et peaks piisama küll.

 Praegu on kõige parem tunne see, kui tead, et su lähedased on terved. Laste ja lastelastega suhtleme praegu telefoni teel. Räägime iga päev, lisaks saadavad nad pilte ja videoid.

Patuasi küll öelda, aga meil siin Muhus läheb hästi. Ega minu elu karantiini ajal siin tavaelust suurt ei erine. Käin ka tavaliselt oma kodust väga harva väljas, toimetan ikka oma õue peal. Ainuke – ja paraku kõige suurem – erinevus tavaelust on see, et kui poodi lähen, siis näen, et Muhu saar on justkui välja surnud. Küla vahel jalutab mõni üksik inimene, mööda sõidavad väga üksikud autod. Kui tavaliselt on Liival uhkes keskuses suur mäsu, siis kolmapäeval, kui poodi läksin, seisis kaupluse ees ainult kolm autot.

Olen truult jälginud juhiseid, mida praeguses kriisiolukorras täitma peab. Poes käies kannan maski. Õigemini polegi see mingi mask, vaid riidest toru. Tõmban selle kaela ja venitan silmadeni. Päris maske polnud ju siis enam kusagilt saada, kui eriolukord välja kuulutati. Olen väga jälginud, et keegi väga lähedale ei tuleks – pole tulnud ka. 

Autos on mul desinfitseerimisvahend. Kui olen sunnitud kas või bensiinijaamas käima, siis autosse tagasi tulles kohe desinfitseerin. Kodus pesen kogu aeg käsi. 

Kaupluses käin kolme-nelja päeva tagant. Poest me kriisivarusid kokku pole ostnud – ei näe selleks vajadust. Küll aga on mul kui suurel korilasel keldris igasugust sissetehtud kraami. 

Nii palju, kui olen kas või autoga ringi sõites näinud – inimesed võtavad juhiseid oma tervist hoida õnneks aina tõsisemalt. Koduõuedes käib küll koristamine, mõni ehitab midagi, aga rahvas koos ei käi. 

Olen üritanud sellesse koroona-teemasse väga rahulikult ja mõistlikult suhtuda. Kui ei saa rändama minna, siis ei saa. Peaasi, et elu on sees. 

Eks minulgi lendasid mingid plaanid vastu taevast. Viimati esinesin 8. märtsil kontserdil „Meestelt naistele“ Tartus. Järgmised esinemised on lükkunud teadmata kaugusse. Pidime sõitma Supernovaga Brüsselisse sealsetele eestlastele mängima ja pensionäridega Rootsi laevale, aga need sõidud jäid ära. Aprillis plaanisime naisega Türki sõitma, aga seegi reis jääb ära. Õnneks saime piletid tagasi müüa. 

Juuli algul pidid mulle Muhusse oma ekskursioonil külla tulema pensionärid Lõuna-Eestist. Paar päeva tagasi nende esindaja helistas ja palus, et lükkaksime selle kohtumise aasta võrra edasi. 

Interneti vahendusel kontserdi korraldamisele ma mõelnud ei ole. Esiteks ei ole ma interneti-inimene. Peamine põhjus on aga siiski see, et eelistan päris kontserti. Tahan publikuga silmast silma kohtuda ja neile laulda. See on asi, mida tõesti ootan. 

Samas – loominguline pool pole siiski pausile jäänud, pigem isegi aktiveerunud. Mõtlemegi Supernova poistega praegu uusi lugusid välja, mida tulevikus salvestada.

Mul on hea meel, et inimestel on praeguses kriisiolukorras aru peas. Isegi, kui keegi teataks, et tema sünnipäev ikkagi toimub ja paluks mind tulla – ega ikka ei läheks küll. Parem karta kui kahetseda.

Saarte Hääle lugejatele soovin tervist. Hoidkem end ja püüdkem vastu pidada! 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles