Loome tugirühma tervenenutele? ⟩ Koroonat põdenud tajuvad kaasinimeste hirmu ja tõrjuvat suhtumist

Kas maski taha peab lisaks tõve eest varjumisele hakkama peitma ka tervenemist? Foto on illustratiivne. Foto: Maanus Masing

​Kuressaares elav Piia ütleb välja selle, mida koroonaviiruse läbi põdenud aina sagedamini kogevad – tervenemist ei usuta ja peljatakse nende jätkuvat nakkusohtlikkust.

Piia oli algusest peale nende hulgas, kes koroonasse väga tõsiselt suhtus ja pidi seetõttu kogema muretute nöökimist, suisa pilkeid. Juba ammu enne eriolukorra kehtestamist hoidis ta võõrastega hoolega distantsi ja jälgis, kellega kokku puutus. Seepärast olid kohe epideemia esimestel päevadel ilmnenud haigussümptomid ja lõpuks ka positiivne test tema jaoks paras šokk.

„Ma ei käinud välismaal, võrkpallimängudel ega ka mullifestivalil. Küll astusin korraks läbi laupäeval spordihoones toimunud tervisemessilt. Võtsin mõned testrid ja proovisin smuutit. Üks kaupleja pakkus ka desovahendeid ja ma ütlesin, et anna jah, sest mine tea, mida nad siin võrkpallimängu ajal kõike käperdasid. Mind vaadati kui hullukest,“ meenutas Piia.

Samasse sattus ka tema koolivend Meelis, kellel ta soovitas samuti käsi korralikult desinfitseerida, „sest võrkpallurid on kõik siin üle käppinud ja saame kõik veel haiguse“, mille peale kõik taas naersid.

Nali naljaks, aga mingi loll tunne jäi Piiat kummitama. Ja viirus saigi ta kuus päeva hiljem kätte. Haigus kulges tuntud sümptomitega, mitte väga raskelt ja kahe nädala pärast tundis naine ennast juba üsna tervena.

Kuna tal lõppes 1. aprillist nagunii tööleping, siis tööle ta naasma ei pidanud ja plaanis karantiinis olla suisa 28 päeva, nii nagu epideemia esimestel päevadel soovitati. Mõned tuttavad ütlesid, et ta on liigagi ettevaatlik. Haigestumisest oli möödas 25 päeva, kui Piia lõpuks kätte võttis ja esimest korda ise poes käis.

Aga tervenemise rõõmu hakkasid tumestama kaasinimeste kahtlused, skepsis, isegi hirm. „On neid, kes sarnaselt minuga istuvad kodus, kellel teooria järgi peaks olema immuunsus ja kes ei tohiks uuesti haigestuda. Aga tuleb välja, et inimeste hirm haigust põdenute vastu on nii suur,“ tõdes Piia. Paraku ei ole ka ükski pädev asutus sel teemal sõna võtnud. Toetavat infot on naine saanud ennekõike Kuressaare haigla sotsiaalmeediapostitustest ja Saarte Hääle otseblogist.

Kuidas peaks tervenenuid kohtlema? Kas nii nagu Harku volikogu esimeest Kalle Pallingut, kes läks volikogusse, kuid ei avaldanud, et oli koroonahaigust põdenud ja sellest tehti üle-eestiline skandaal – haige inimene tuli tööle. Ometi oli arst ta terveks tunnistatud. „Kas nüüd hakatakse lugema päevi, et kuu aega tagasi inimene põdes, äkki on ta ikka veel haige ja ärgu tulgu siia?“ küsis Piia. „Kui me haigestudes usaldame enda ja oma lähedaste tervise arstide kätte, siis miks me ei usalda neid, kui nad on inimese terveks tunnistanud?“

Naine nentis, et Pallingu loo järel hakkas ta ise ka märkama, et inimesed nagu pelgavad. „Ka mu enda sõpruskonnast ja kaugemast sugulaste ringist. See on tekitanud kirgi ja ajanud inimesi riidu,“ lausus ta.

Praegu helistab Piiale palju inimesi ja uurib tervise järele, mis on meeldiv. Kuna tal ei ole tööd, siis on ta pidanud plaani minna kas vabatahtlikuks või siis haiglasse või hooldekodusse palgaliseks. Aga kui ta seda plaani ühele järjekordsele helistajale mainis, pahvatas see, et kuidas sa tohid minna, sa oled ju nakatunud! „Mina ütlesin siis, et haigust põdenud arstid on ju ka haiglas tagasi! Kuidas mina enam kui kahekümne karantiinipäeva järel peaksin rohkem nakatama kui nemad neljateistkümne päeva järel?“ meenutab Piia. Selle peale tuli vastuseks – no võibolla tõesti – aga ikkagi kahtlevalt.

„Ma tean, et see pole nagu AIDS - igaveseks ja ise süüdi. Aga ometi on selline tunne sees, et tuleks nagu milleski süüdi olla. Ning lisaks oled haige kah veel. Seetõttu on kurb, et keegi ei lohuta, rahusta ja ega toeta tervenenuid. Äkki peaks tegema mingi grupi, sarnaselt anonüümsetele alkohoolikutele?“ küsis naine. Ta lisas, et kartma peaks hoopis neid, kellel pole sümptome, kuid kes on tegelikult nakatunud. Need, kes on saanud diagnoosi, istuvad kodus ja oskavad reeglina ka pärast põdemist ennast jälgida ning ettevaatlikumad olla.