SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Tagasi normaalsusse. Aga millisesse?

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Üleilmses avalikus arvamuses, kuhu kuulub tänu avatud meediaruumile ka Eesti, vaadatakse üha enam homsesse. Päeva, mis tuleb siis, kui koroonaviiruse levik on sedavõrd kontrolli all, et elu saaks jälle avaneda. Tõepoolest, milline see hea, halb, vapper või arg uus ilm olema saab? Kui suureks läheb kriis sügisel; mis saab riikide, ettevõtete ja isikute paisunud võlakoormast? 

Miljoni dollari küsimused, millele üllatavalt paljud näivad siiski vastust teadvat. Olgu või abstraktselt. Sel nädalal tegi hulk avaliku elu tegelasi, alates näitlejatest-muusikutest (Robert de Niro, Cate Blanchett, Madonna, Sting, Juliette Binoche, Iggy Pop jpt) ja lõpetades nobelistidega, Prantsusmaa juhtivas väljaandes Le Monde pöördumise, mille järgi on naasmine normaalsuse juurde mõeldamatu. Kiri kutsub üles radikaalselt muutma eesmärke, väärtusi ja majandust.

Keskkonnahoiu ja -säästlikkuse suund on kahtlemata tulnud selleks, et jääda. Sellest saab üks kandvaid poliitilisi ja majanduslikke hoovusi, sedamööda, kui praegused noored täiskasvanud ja teismelised valimisikka jõudes oma otsuseid tegema hakkavad. Kes peaksid neid muutusi ellu viima? Maailma liidrid, loomulikult. Aga mõtleme, kuidas siis? Ent kas vana hea demokraatia üldse võimaldab neid muutusi piisava kiirusega ellu viia? Ja kas vastasmõju, mida kujutavad endast kandvad konservatiivsed jõud, on üldse ületatav?

Head diktatuuri, mis sisaldaks liberaalseid humanistlikke väärtusi ja meediavabadust, pole maailmas seni nähtud ja ilmselt ei nähta kunagi. Niisama, ilma igasuguse sunnita, inimene naljalt oma mugavustes järeleandmisi teha ei taha. Sellega saab hakkama üksik väga meelekindel osa rahvast. Inimene vajab vaheldust ega ole kuigi valmis askeetlikult ja vähenõudlikult elama. Ilma sunnita pole me valmis progressi hüvesid hülgama, vähem tarbima jne.

Paradoksaalselt ihkab seesama osa maailmast, mida esindavad need tulevikku vaatavad meelelahutustegelased, tagasi röövitud avatust ja vabadust. Sest neile tähendab see loomingulise eneseteostuse kõrval muu hulgas sissetulekut.

Üleilmne jalgpallimasin ootab meeleheitlikult, millal saab jälle pall veerema, et mäng toodaks raha. Põhjuseks pole labane ahnus, vaid miljonite inimeste töökohad. Näitlejad tahavad, et teatrid ja kinod käivituksid. Muusikud ootavad võimalusi esineda. Üritustel on vaataja, kes toob seda paha-paha käivet, aga samas ka maitsva võisaia kohvi kõrvale. Niipea kui hakatakse lendama, tahavad otsustajad kokku saada. See tõmbab taas käima konverentsiturismi ja sellega seotud äri.

Mina kuulun nende hulka, kes leiavad, et paljusid asju on võimalik teha säästlikumalt ja efektiivsemalt. Usun sellesse ka, et tuleviku töökohad ja majanduskasv, teisisõnu jõukus ja heaolu, võiksid tugineda riikide koostööl ja tihedamal lõimumisel nii Euroopa Liidus kui miks ka mitte maailmas. 

Kahjuks tuleb kasutada tingivat kõneviisi, sest tegelikkus viib meid pigem teises suunas. "Kui paljud riigid siiski valivad enda eraldamise muust maailmast ja koostöö teistega nurjub, kestab kriis kauem ning kasvava natsionalismi ja vähenenud integratsiooni võimalus suureneb kogu maailma kahjuks," rääkis Bloombergile IMF-i kogemusega majandusteadlane Anne Krueger (Johns Hopkinsi ülikool).

Võib-olla peaksime keskse küsimusena püstitama hoopis selle, kuidas väärtustada haridust, et kõigest hoolimata suudaksime üksteist mõistes teha tarku otsuseid.

Tagasi üles