“Kuressaare parkimisprobleemi lahendaks pikemaks ajaks see, kui kesklinna tänapäevane parkimismaja ehitada," kirjutab Saaremaa vallavolikogu reformierakonna fraktsiooni esimees Jaanus Tamkivi.
Jaanus Tamkivi ⟩ Kui linn jääb autodele kitsaks
Teame minevikust, et Kuressaare sai linna õigused aastal 1563, kuid asula kujunemise ajalugu selles paigas on juba ligi tuhat aastat pikk. Linna arengu lugu on ajas ladestunud kihtide kaupa tänaseni välja. Paljugi ajaloolist on nüüdseks igavikku kadunud, kuid mõndagi pärandina säilinud.
Üks selline näide on ka Kuressaare linna ajalooline tänavavõrk. Kujunenud kunagi välja jalameeste ja hobutranspordi vajaduste katmiseks, tuleb sel nüüd olla valmis vastu võtma maailma autovabrikute lõputu toodangu esindajaid.
Paljudes maailma linnades on ülekoormatud tänavad juba ammu probleem nr 1. Üha enam hakkab see teema jõudma ka meie kodusesse Kuressaarde. Meie ühine suur eesmärk, et Eesti jõuaks Euroopa jõukate riikide liigasse, on tasapisi tõeks saamas. Tänavapildis väljendub see autode arvu kiires kasvus.
Statistikaameti andmetel võeti riigis mullu igas kuus arvele keskmiselt ligi kaks tuhat uut autot. Võib kindel olla, et neist uutest neljarattalistest sõpradest ei saa koduaia kaunistusi või kuuri all seisvaid iluasju, vaid kõik osalevad juba järgmisel päeval usinasti liikluses. Kui veel selle sajandi alguses oli Eestis üks auto iga kolme elaniku kohta, siis nüüd juba iga kahe elaniku kohta. Kodanike jõukust silmas pidades teeb see vaid rõõmu, kuid probleemid tekivad teatavasti mujal.
Kuidas sobitada kokku märksõnad "Kuressaare ajalooline tänavavõrk" ja "kestev kiire autostumine"? Ilmselt puudutab see teema sügavalt meid kõiki – miks muidu sai Kuressaare keskväljakul vaba jalakäijate ruumi tekitamine suvisteks nädalavahetusteks üliaktiivset vastukaja. Suvises kuurortlinnas põhimõtteliselt ju mõistlik idee põrkus tulise seisukohaga, et tänapäeva maksujõuline inimene suudab isegi väiksemaid vahemaid läbida vaid auto abil…
Lahendus: parkimismaja
Paraku on praeguseks üsna võimatu missioon lahendada ülesanne, mille eesmärk on mahutada kõigi soovijate autod Kuressaare kesklinna. See, kui otsida juurde üksikuid parkimiskohti tänavate äärtel, probleemi tervikuna ei lahenda. Pealegi ei jäta selline areng võimalust tagada jalgratturitele ning jalakäijatele liiklemiseks paremad tingimused. Ajaloolise ja väärtusliku linnapildi "kinni katmine" vaatega parkivatele autodele on samuti teema, millele arhitektid on ammugi murega tähelepanu juhtinud.
Leian, et Kuressaare parkimisprobleemi lahendaks pikemaks ajaks see, kui kesklinna tänapäevane parkimismaja ehitada. Sellised hooned suuremates linnades ei ole juba ammugi miski uudis, Kuressaare jaoks on see lahendus seni olnud paraku kättesaamatu.
Parim asukoht parkimismaja jaoks oleks Saaremaa tarbijate ühistule kuuluv parkla kaubamaja tagusel krundil. Valla ja ühistu heas koostöös võiks see plaan olla teostatav. Suure investeeringu rahavoogude tagamiseks peaks hoones parkimine olema ilmselt tasuline. Kas see omakorda eeldab kogu Kuressaare kesklinna parkimiskorralduse muutust, vajab veel põhjalikku analüüsi.
Ettevõte Stratum koostas kevadel valla tellimusel uurimistöö "Kuressaare linna liiklusohutuse inspekteerimine ja liiklusskeemi koostamine". See on üsna kainestav lugemine. Võtan kirjapandu mõne lausega kokku.
Meie linna kitsa ja väikese tänavavõrgu tõttu on võimalused tänavate läbilaskvust suurendada väga tagasihoidlikud. Selleks, et soodustada jalakäijate ja jalgratturite liikumist, tuleks autoliiklusele seada pigem lisapiiranguid. Täiendavate parkimiskohtade väljaehitamise võimalus linna suuremate tänavate ääres praktiliselt puudub – teemaad on liiga kitsad. Et vähendada transiitliiklust läbi kesklinna, oleks lahendus teatud tänavaid pikendada. Neist kolm suuremat on Raudtee tänava pikendus Pihtla teeni (tänaseks küll tehtud, ent ristmik Pihtla teel on välja ehitamata), Rohu tänava pikendus Aia tänavani (keeruline teostada, palju takistusi) ja Aia tänava pikendus Ranna tänavani.
Kauane unistus saab tõeks
Aia tänava läbimurde rajamine on Kuressaares aga habemega lugu. Juba 1996. aastal, mil linnapea ametisse asusin, kaaluti investeeringute kavandamisel Aia tänava pikendamist kui olulist lahendust, kuidas liiklusvood kesklinnast mööda suunata. Kuna linnal aga seisid ees mitmed veelgi vajalikumad investeeringud (kultuurikeskus, teatrimaja, supelrand, jahisadam, spordihoone jne), jäi Aia tänava pikendus rahapuudusel tegemata. Ning on seda paraku tänaseni… Ajaga on selle lahenduse tähtsus linna liikluspilti arvestades aga veelgi kasvanud.
Nüüd on kauaoodatud läbimurre lõpuks teoks saamas – vallavolikogu langetas pärast põhjalikke arutelusid investeerimisotsuse. Kuna tänava projekt on põhimõtteliselt juba olemas, siis on plaanis see kauaoodatud läbimurre hiljemalt järgmise aasta suveks valmis saada.
Sadakond aastat tagasi, mil Kuressaare raekoja esisel platsil sageli laatasid peeti, saabusid talumehed kohale hobuvankritel. Peas müts ja talupojatarkus, pakutav kaup vankril. Plats jäi sageli kitsaks, parimate müügikohtade pärast käis lausa võistlus. Hakkama saadi ka tookord, ehkki kiiremini kui kümme versta tunnis ei liikunud sel ajal keegi…