Inimesed kartsid metsavendi, eriti aga Elmar Ilpi

Valdek Kraus Foto: Irina Mägi

“Sõjajärgsetel aastatel räägiti ka minu kodus metsavendadest küllaltki palju. Peamised rääkijad olid ema tuttavad, kes tulid meile öömajale. Inimesed kartsid metsavendi, eriti aga Ilpi,” kirjutab Valdek Kraus. 

Ühel 1949. a suvisel pühapäeva hommikul kogunes rajooniliidu tööstuskombinaadi rahvas Pika tänava tollase kaaluremonditöökoja juurde, et Küdema metsadesse mustikale sõita. Ema võttis ka minu marjule kaasa.

Sõitsime metsas päris kaua, kuni jõudsime lagendikuni, mille teiselt poolt paistis Küdema kabel. 

Hargnesime laiali ja igaüks leidis endale sobiva piirkonna. Kohati oli marju üsna palju ja õhtuks hakkasid nõud täis saama. Tavaliselt ma tee servast marju ei korjanud, kuid seekord sattusin just tee ääres kasvavatele ilusatele marjadele, mis pealegi olid täiesti tolmuvabad. 

Vahepeal oli osa rahvast juba laagripaika kogunenud ning sealt kostis valju naeru ja tüdrukute kiljumist. Mõne aja pärast märkasin laagri poolt lähenevat musta tolmumantliga meest. 

“Enam pole vaja karta!“

Kuna kükitasin täiesti tee servas, siis möödus ta minust meetri-poolteise kauguselt. Vaatasin üles ja korraks meie pilgud isegi kohtusid.

Varsti läksime ka meie teiste juurde. Paistis, et tolmumantlis mööduja oli laagripaigas peatunud ja noori naisi naerutanud. Ühel oli isegi marjaämber ümber läinud ja nüüd püüdis ta sambla seest päästa, mis päästa andis. Ema küsis, kes see mees võis olla, kuid selgus, et keegi teda ei tundnud.

Nad olid ka mehelt endalt pärinud ja olid saanud vastuseks, et ta on “kaagade pealik”. Siis lähenes kiirel sammul üks meie seltskonna vanem naine. Kui ta meie juurde jõudis, oli ta näost valge ja käed värisesid. Küsimusele, mis juhtus, oli vastuseks: “Ma sattusin Ilbiga kokku!” 

Nüüd ehmusid ka teised, sest tegemist oli tollal kõige kurikuulsama mehega. Naiselt uuriti, kuidas ta Ilpi tunneb. Selgus, et nad olid ühest külast pärit. Varsti oli ka auto kohal. 

Kui saabujad kuulsid, kes meid vahepeal külastanud oli, läks järsku kibekiireks. Millegipärast kihutas juht mööda metsateed nii, et mitmel marjulisel hüppasid pingil olnud nõudest marjad välja. 

Üsna sageli ööbis meil üks Kangruseljalt pärit naine, kes käis turul porgandeid müümas ning keda seetõttu hüüdsime porgandimüüjaks. 

Naine tuli õhtul hobusega meile ja hommikul läks turule ning pärast lõunat sõitis tagasi koju. Pärast Ilbi tabamist ta enam meile öömajale ei tulnud, kuigi jätkas turul käimist. 

Vanaema oli ükskord turul temalt küsinud, miks ta enam meil ei käi, ning saanud vastuseks, et nüüd pole vaja enam Ilpi karta ja võib juba öösel hakata Kangruseljalt linna tulema. 

Ellut jäeti lihtsalt ellu

Lapsepõlves puutusin kokku ka ühe Ilbi ohvriga. 1946. a sügisel või järgmisel kevadel ilmus Roomassaare karjamaalt lehmade kojuajajate sekka uus poiss, kelle nimi oli Ellut Sepp. 

Rahva seas liikusid jutud, et Ilp oli ta vanemad tapnud, poiss pääsenud aga põgenema. Hiljem saime teada, et ta oli Sagariste külavanema Juhan Sepa poeg. Tema tädi võttis ta kasulapseks. Tädi enda tütar Adeele oli hukkunud 1944. a sügisel Läänemerel. 

Kuigi Ellut oli minust mõni aasta vanem, saime headeks sõpradeks ja tegime koos nii mõnegi koerustüki. Ma ei küsinud temalt kunagi tolle öö sündmuste kohta. Alles aastaid hiljem rääkis ta, et mingit põgenemist ei olnud, vaid ta jäeti lihtsalt ellu.

Mäletan ka ühte metsavendade poolt tapetut. See oli autoinspektor Punek. Varem olin korduvalt näinud teda linnas ringi sõitmas trofeena saadud külgkorviga mootorrattaga Harley, millel oli ka tagurpidikäik. 

1956. aastal läksin tööle maksuametisse, kus tuli palju ringi liikuda. Külanõukogude töötajad rääkisid mulle paljudest peredest, kellel tuli metsavendade tõttu läbi käia Siberi-teekond. 

Eks 1949. a märtsiküüditamisega püüti nende toetajaid likvideerida. Muidugi oli ka selliseid metsavendi, kes ei seganud kedagi, vaid püüdsid lihtsalt vanglat vältida. 

Ühe sellise vaikse ja sõbraliku mehega töötasin koos Saarte Kõrgepingevõrkudes. Ta tuli metsast välja alles 1956. aastal, olles elanud kogu aja ainult 7–8 kilomeetri kaugusel linnast. 

Tõepoolest – maailm on keeruline tänapäeval ja oli ka minevikus. Igal inimesel on asjadest arusaamine vaadatuna oma mätta otsast. Nii on ka suhtumisega metsavendadesse.