IVO LINNA Ma pole mingi näitleja, veel vähem sangar seiklusfilmis

Ivo Linna
Copy
Ivo Linna
Ivo Linna Foto: Madis Sinivee/Postimees

"Marssisime keset linna rongkäigus, sinimustvalge lipp kõige ees lehvimas, ja laulsime: "Jää vabaks, Eesti meri!" meenutab saarlasest laulja Ivo Linna.

Minu jaoks oli suurepärane uudis, kui lugesin Saarte Häälest, et filmi apteeker Melchiorist võetakse üles ka Kuressaares.  

Ajaloohuvilisena olen ju läbi lugenud kõik Indrek Hargla Melchiori-raamatud. Me keegi ei tea, milline oli elu keskajal, aga Hargla on seal keskaegset Tallinna ja tollaseid inimesi kujutanud pagana usutavalt. Kõik tema mõrvamüsteeriumid on aga sellised, et seni pole mul õnnestunud mõrtsukat ära arvata. Võtan Hargla ees mütsi maha. Ja nüüd tehakse osa Melchiori-filmist Saaremaal – super!

Kõige toredamaid asju on minu jaoks see, et Kuressaare lossi langevõre tänu filmivõtetele viimaks korda tehti. Mis sa veel tahad?      

Rääkides Saaremaal tehtud filmidest, siis mul endal on olnud õnne olla neist mõne tegemise tunnistajaks või koguni seal osaleda. Eriti hästi on mul meeles see, kuidas tehti filmi "Me olime 18-aastased" (1965). Võeti ju sedagi üles Saaremaal.

Olime tollal koolipoisid, vist 10. klassis. Filmitegijad tulid kooli ja valisid meid välja. Meile öeldi: nüüd lähete koju ja panete selga oma isade ülikonnad. Tollal olid meie isade ülikonnad nii mõnelgi pärit 1950-ndatest aastatest. 

Tegime nii, nagu öeldi. Kuressaare keskväljakult hakkas liikuma õppurite rongkäik, sinimustvalge lipp lehvis ees. Kuigi tegu oli mustvalge filmiga, lipu värvid olid õiged. 

“Jää vabaks, Eesti meri”

Marssisime keskväljakult, Pallopsoni kellatornist mööda ja sealt edasi ning laulsime: "Jää vabaks, Eesti meri!" See lõik on seal filmis täitsa olemas ja üks neist marssijaist olen mina. 

Käisime vaatamas Põduste karjamaal ja mujal, kus filmiti. See oli väga põnev. 

Meie Kuressaare lossis tehti ka mingid stseenid filmist "Hamlet" (1964), kus mängis peaosa Innokenti Smoktunovski. Veel varem käis Saaremaal võttegrupp Moskvast ja filmis Saaremaa vaatamisväärsusi mingi geograafiasaate jaoks. Kuna minu isa töötas muuseumis direktorina, siis tema selle võttegrupiga sehkendas. Eks nad tegid kino ka. Mind ja paari sõpra kutsuti kaasa Kaali järve äärde, meie nagu oleks seal kivimeid uurinud. Samuti käisime mööda Kuressaare lossivalle. 

Mul õnnestus pisut näha sedagi, kuidas Virtsus ja Kuivastus võeti üles filmi "Keskpäevane praam". Seal seisid need autovrakid, mida põleva praami pealt alla lükati, pikalt kalda peal. Eks nad ju kordasid neid võtteid. Need näitlejad elasid võtete ajal Kuressaares ja liikusid ka linnas. Me kõik vaatasime suurte silmadega, kuidas filmidiiva Ada Lundver mööda Kuressaare linna jalutas. Meie jaoks oli see vaata et maailmasündmus. 

Kui "Viimse reliikvia" stseene Kuressaare lossis filmiti, siis olin ma juba Saaremaalt läinud. 

“Siin me oleme”

Samuti kultusfilmiks saanud, 1978. aastal valminud "Siin me oleme" filmimisest ei tea ma suurt midagi, siis mul Muhu saarega veel sidet ei olnud. Kohaliku rahva jaoks on see aga unustamatu periood. Meeldigu see film või mitte, Muhu rahva jaoks oli selle tegemine suur sündmus, millest räägitakse siiamaani. 

“Vaatasime suurte silmadega, kuidas filmidiiva Ada Lundver mööda Kuressaare linna jalutas. See oli vaata et maailma-sündmus.” 

Lisaks filmile "Me olime 18-aastased" on mul endal õnnestunud veel mõnes filmis kaasa teha. Näitlemiseks seda aga nimetada ei saa. Ma ei ole ju näitleja. 

Näiteks mängisin "Viimses reliikvias" üht munka, aga stseen lõppes enne, kui minu nägu nähtavale ilmus.

Tundsin end kõrvust tõstetuna, kui Olav Neuland kutsus mind proovi filmi "Reekviem" (1984) jaoks. Mõne aja pärast sain teada, et ka mina teen filmis kaasa. Rõõm oli muidugi suur! Eks siin mängis rolli ka noore mehe edevus. Kui ma siis aga Tartu hotellis päris näitlejatega – Aarne Üksküla, Sulev Luige, Andrus Vaariku ja läti kaunitar Regina Razumaga – kohtusin, vajus mu süda saapasäärde. Olin ju näinud neid enne vaid teleekraanil ja teatrilaval. 

Aarne Üksküla oli mu vastu kohe nii sõbralik, nagu oleks me teineteist eluaeg tundnud. Just Aarne õpetussõnadest oli mulle neil võtetel kõige rohkem kasu. Selles filmis ma oma häälega ei räägi, vaid minu teksti luges peale näitleja Tõnu Kark. Miks Neuland nii otsustas, seda ei tea ma siiamaani.    

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles