EKSKLUSIIVNE KAUP: Linnusitamaa 95 000 euroga müügis
27. oktoober 2020, 00:26
Endale saart ihkavatele inimestele on avanenud haruldane võimalus: müügis on kõlava nimega 4,8 hektari suurune laid 400 meetri kaugusel Abruka lõunatipust.
Laiu omaniku Reval Kinnisvara esindaja Alvar Kasera jäi müügipõhjenduste osas napisõnaliseks. Tal olevat lihtsalt tulnud mõte, et prooviks müüa.
Linnusitamaa kuulub Abruka looduskaitseala koosseisu ja seal kehtivad mitmed piirangud. Näiteks ei tohi lindude pesitsusajal aprilli keskpaigast juuli lõpuni laiul viibida kaitseala valitseja (keskkonnaamet – R. V.) loata. Ranna ehituskeeluvööndis ei ole lubatud ka uute hoonete ja rajatiste püstitamine.
"Niisama käia ikka võib," ütles Kasera. Looduskaitseala eeskirja järgi saab laiul näiteks ka telkida ja kui kaitseala juht nõusoleku annab, võib lausa kuni 50 inimesega üritusi korraldada.
Nasva loodusemehe Hillar Lipu sõnul, kes ise sealkandis mitu korda aastas käib, pole selle saarekesega küll midagi peale hakata. "Milleks? Niikuinii mitte midagi teha ei saa ja randumisega on lood piisavalt keerulised," nentis Lipp.
Linnusitamaad on sama firma müünud ka 2007. aastal. Siis küsiti selle eest 2,5 miljonit krooni ehk 160 000 eurot. Veel varem, 2005. aastal ilmus Eesti Ekspressis kuulutus, milles pakuti laidu müügiks miljoni krooniga. Tol ajal oli müüjaks Saaremaa ärimees Rein Nettan ning reklaamiti ka ehitusvõimalust. Toonase Saaremaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist Mari Koppel-Lepik kinnitas siis, et ehitusloa saamine on vähetõenäoline.
Libauudis uuest riigist
Vene revolutsiooni keerises kuulutasid mitmed Balti mere saared end iseseisvateks vabariikideks, nende seas ka pisike Linnusita saareke Abruka külje all, kirjutas USA mainekas ajaleht The New York Times 18. jaanuaril 1906. Ajaleht märkis tõsimeelselt, et tegemist peaks olema maailma väikseima riigiga ja seda juhtivat järjekorras juba teine president, keegi härra Janeenson.
Siiski oli tegemist libauudisega, mille sarnaseid erinevate riikide kohta läks toona lendu veelgi.
Saarte Hääl, 14. märts 2020