ANTI TOPLAAN ⟩ Seitse avastamata pärlit

EELK Saarte praost Anti Toplaan. Foto: valimisliitsaarlane.ee

"Saaremaa kirikud on teadaolevalt Eesti ühed vanemad sakraalhooned," kirjutab saarte praost Anti Toplaan. "See pärand on aga kiiresti kadumas kõige kaduva teed, kui lähemal ajal ei leita võimalusi neid hooneid säilitada ja taastada."

Tänan Pöide Maarja kiriku sihtasutuse juhatuse liiget Anne Unterat ja nõukogu esimeest Jaan Tamme, kes on juhtunud avalikkuse tähelepanu Saaremaa kirikute olukorrale Saarte Hääle veergudel. (Anne Untera "Kelle jaoks restaureerime maakirikuid?", SH 9.10 ja Jaan Tamm "Kas Teine maailmasõda on lõppenud?", SH 21.10)

Pöide kiriku taastamise sihtasutuse tegevus on kantud soovist mitte ainult hoida ja võimalusel taastada oma kodukoha hinnalisimat ja Eesti üht vanimat ehituspärandit, vaid juhtida ka laiemalt tähelepanu meie ühiskonna katkenud kristlikule kultuurimälule. 

Sõber rääkis mulle hiljuti, et ta on sageli imestanud, kuidas inimesed viskavad vanadest majadest ära asju, nagu pilte ja raamatuid, mis on kunagi kellegi jaoks olnud väga suure tähendusega. Kui inimesed ei anna enam edasi oma vaimset pärandit või kui katkeb side oma juurtega, kaotab möödunu uue põlvkonna jaoks tähenduse. 

Koguduste vastutusel

Paari päeva eest lugesin ajalehest, kuidas mõnikümmend aastat tagasi leidsid Risti prügilas töötanud mehed Eesti esimese, 1739. aasta piibli, mille keegi oli ära visanud. Piibel sattus õnneks uue ja selle väärtust hindava hiidlasest omaniku kätte ja nii on sellest saanud meie naabersaarel säilitatav vanim teadaolev raamat.

Saaremaa kirikud on teadaolevalt Eesti ühed vanemad sakraalhooned, millest keskaegseid on koos Muhu kirikuga ainult seitse! Need rajatised ei ole üksnes maamärgid ja meie maakihelkondade vanimad ehitised, vaid kehastavad kõike seda, mis on olnud meie endi vanavanemate jaoks püha. See, et need kirikud on tänini säilinud, on omamoodi ime. See pärand on aga kiiresti kadumas kõige kaduva teed, kui lähemal ajal ei leita võimalusi neid hooneid säilitada ja taastada tulevaste põlvkondade jaoks. 

Esmalt tuleb konserveerida väärtuslikumad hooned ka sel juhul, kui kirikute ümbruses ei ole just palju nende kasutajaid, ja püüda korrastada need kirikud, mille ümber elab rohkem elanikke ning mille kasutus on ka praegu küllalt sage. 

Saaremaa keskaegsete sakraalhoonete, nagu Pöide, Valjala, Karja, Kaarma, Kihelkonna ja Püha kiriku, aga ka nooremate, nagu Kärla, Kuressaare, Mustjala, Jamaja, Jaani ja Tiirimetsa kiriku korrashoid ja kasutamine on ennekõike kohalike koguduste vastutusel. Ajalooliselt on need ühiskondlike rajatistena ehitatud laiema kogukonna poolt, majandatud aga koguduse kasutada olevate maade ja rentide toel. 

Kirikute järjepidev korrashoid katkes sisuliselt juba 100 aasta eest, kui 1919. aasta maareformi tulemusena sundvõõrandati mõisamaade kõrval ka kirikutele kuulunud maaomand ja kogudused jäid ilma igasugusest sissetulekust, mille tulemusena oldi sunnitud kehtestama liikmemaksud.

“Kui inimesed ei anna enam edasi oma vaimset pärandit või kui katkeb side oma juurtega, kaotab möödunu uue põlvkonna jaoks tähenduse."

Alles 1926. aastal said sundvõõrandatu endised omanikud väikese hüvitise, kuid kirikute varade kompenseerimisele tõmbasid joone peale sõjasündmused ja uus okupatsioon koos allesjäänud varade uue võõrandamisega. 

Taastatud Eesti Vabariigi kolme aastakümne jooksul on suudetud teha nii mõndagi. Reeglina aga suudab tänaseks väga väikeseks jäänud maakoguduste liikmeskond parimal juhul hoida ajaloolist hoonet puhta ja avatuna ning korraldada selles toimuvat tegevust.

Valdavalt muinsuskaitse erinõuetega koormatud kirikute väikeremondi või suuremate restaureerimistööde tegemiseks on iseseisvad kogudused paiguti ebavõrdses seisus. 

On kogudusi, kus tegutseb tubli kirikuõpetaja, kellele on abiks aktiivne juhatus. Samas näen, kuidas vaimulikud (kes on enamikel juhtudel ainsad koguduse osaajaga palgalised töötajad) väsivad tegelemast kinnisvarahooldusega ja projekte kirjutamast, kuna see tundub kirjanduslikult väljendudes võitlusena tuuleveskitega. Kui sa kirjutad igal aastal taotlusi muinsuskaitseametile hädavajalike korrastustööde rahastamiseks ja saad vastuseks, et kahjuks ei ole riigi poolt teie projekti toetuseks võimalik toetust eraldada vahendite puuduse tõttu, siis tekitab see jõuetuse ja käegalöömise tunde. 

Koguduste majandamise ja hoonete korrahoiu eest peaksid vastutama iga nelja aasta tagant valitud juhatused, kes on omakorda seatud ebavõrdsesse seisu võrreldes nende usuühingutega, kelle valduses ei ole muinsuskaitsealuseid hooneid. 

Iga lugeja võib endalt küsida, kas ta oleks valmis panustama oma töö ja pereelu kõrvalt vabatahtlikuna nädalas tunde, et olla oma koguduse vaimulikule toeks töös, mis eeldaks täisajaga projektijuhtimist. Kõige imestamisväärsem on see, et selliseid inimesi ikkagi leidub, hea näide on Pöide kiriku taastamise sihtasutus. 

Hea on tuua ka selliseid näiteid, kus oma kodukoha pühakoja taastamise initsiatiivi on võtnud mõne muu valdkonna missioonitundega inimene või ettevõtja. Nii tunnistas mulle ligi kaks aastat kestnud renoveerimistööde järel avatud Kärdla kiriku õpetaja, et tema ei ole otseselt pidanud muretsema suurprojekti vedamise eest. 

Selle algataja on hoopis ettevõtja Enn Kunila ja kogu asjaajamise eest hoolitses juhatuse esimees Tiit Harjak koostöös selleks loodud sihtasutuse juhatusega. Nii on paljude osapoolte koostöös paariaastase pingutuse tulemusena jõutud kaugemale kui näiteks Kuressaare Laurentiuse kirikus, kus renoveerimistööd on lühemate pausidega kestnud juba üle paarikümne aasta.

Toimiv lahendus

Saaremaal on suudetud siiski luua laiemalt koguduste ja kohaliku omavalitsuse koostöös toimiv lahendus, mille kaudu saavad muinsuskaitsealuseid hooneid haldavad kogudused taotleda suuremate projektide kaasrahastust. Tuge antakse ka väiksemas mahus ehitustööde toetamiseks. Praegune vallaeelarve võimaldab suurema summaga toetada aastas ühte renoveerimistööd ning kogudused saavad vallalt toetust jooksvate hooldustööde tegemiseks ja kiriku suvel avatuna hoidmiseks. 

Järgmine samm võiks olla koostöö vallaga koguduste nõustamisel projektikirjutamiseks ning läbirääkimistel riigiga suuremate toetussummade kaasamiseks. Eesmärgiga luua koguduse põhitegevuse kõrval olemasolevate kirikute näol eeldused selleks, et ruumid kaasaegsete  nõuetega vastavusse viia ja neid aastaringselt kasutada.