Lapseajast mäletan meie linnas üht jalutut meesterahvast, kes liikus linnavahel madalal laudadest kokkuklopsitud platvormil, millel olid rattad all. Edasi lükkas ta end käte abil. Ta liikus mööda kõnniteed inimeste põlvede kõrgusel. Mäletan seda ängistavat tunnet, kui teda esimest korda nägin. Ema arvas, et mees oli jalad kaotanud sõjas.
Minu lapsepõlves ei olnud tänavapildis teistsuguseid inimesi. Meie, kes me oleme sündinud 50–60ndatel ja kasvanud "olgu jääv meile päike" vaimus, olime kõik ühesugused. Üks ei erinenud teisest. Meie ajal ei olnud vaimupuuet, autismi ega Downi sündroomi. Olid mõned teistsugused, kes jäid koolis klassikursusi kordama. Kohe mitu korda järjest ja siis kadusid kuhugi ära. Neid ei olnud enam. Nii lihtsalt oligi ja nii pidigi olema. Oli selline aeg!
Viimaste päevade kajastused Saarte Hääles jätavad mulje, et on endiselt neid, kes tahaksid kunagiste käitumismallide jätkumist, et hoida meie tänavapilti samamoodi "puhtana". Et ei oleks teistsuguseid meie seas.
Aga elu hammasrataste vahele jäänuid on ikka. Ka nemad on erinevad. Nemad mahuvad meie, tavainimeste, vahele kuidagi kummalisel moel ära. Me oleme nendega harjunud.
Päikese all peaks ruumi olema kõigile, ka erivajadustega inimestele. Nende maailm on ahtake, nende arusaam võib olla meie omast erinev, nad võivad vahel käituda veidralt, kuid nad ei ole õelad ega pahatahtlikud. Maailm avardub ja muutub. Alles see oli, kui teisest rassist inimese puhul unustati end ja jäädi lihtsalt vaatama. Nüüdseks oleme nendega harjunud ja kõik tundub loomulik.
Andke ka neile inimestele võimalus, kes endi eest ise seista ei oska. Nende jaoks on olemas tegevusjuhendajad – selles ametis olen töötanud ka mina –, kes neid õpetavad ja saadavad. Aja jooksul sulanduvad nad linnapilti ja me ei märkagi neid ning nemadki saavad elada inimväärset elu.
Keskkond, milles me elame, on väga oluline. Keskkonnast sõltub, millised on meie võimalused, väärtushinnangud ja elutingimused. Keskkond võib olla aga ka takistavaks teguriks normaalsele elurütmile.
Oleme väärikad ja anname kõigile võimaluse elada inimväärset elu.