Pöörane aadlimees ja tema paheline pere: lapsetapp Tagavere mõisas

TOHTRID JA HABEMEAJAJAD: 17. sajandi teise poole olustikust ja meditsiinist annab aimu fragment Jan van Necki (1638 – 1731) maalist “Dr Frederick Ruyschi anatoomiatund” (1683). Kaabuga tohter demonstreerib enneaegselt sündinud lapse nabanööri. Foto: AMSTERDAMI MUUSEUMI KOGU

Kesknädalal, 22. detsembril 1669 viidi Kuressaare lossi vangikongist tapalavale Tagavere mõisahärra Wolter von Harrien. Kaheksa aastat hiljem ootas samas kongis surmanuhtluse täideviimist tema lesk Sophie von Hove.

Kolm päeva enne 1669. aasta jõulupühi rullub Kuressaare külje all Kellamäe võllapuu juures lahti ühe Saaremaal kõvasti jutuainet pakkunud kurbmängu viimane vaatus. Saaremaa asekuberner ja maakohtu aseesimees ooberst Christian von Toll pühib lumivalge taskurätiga nina ja vaatab temast kümmekonna sammu kaugusel maapinnal põlvitava Wolter von Harrieni poole. Selja taha seotud kätega Tagavere mõisnik väriseb. Aga pigem külmast kui hirmust, sest pilgus, millega ta ooberstit kostitab, on rohkem põlgust ja trotsi kui kartust selle ees, mis kohe-kohe sündimas on.

Kubernerihärra noogutab timukale, see tõstab mõõga. Rahvahulk vakatab. Daamid pööravad pea kõrvale, härraste silmavaade kivineb. Korraks tundub, et hetk venib piinavalt pikaks, siis aga välgatab häilitud tera päikesekiirtes ja õhku rebestab südantlõhestav karjatus. See on proua Sophie von Hove, kes viimse hetkeni on lootnud, et juhtub ime. Et tema abikaasa hukkamine peatatakse ja ooberst von Toll tõmbab kasukahõlma alt välja ootamatu armuandmiskirja. Et kõik võllamäel sündiv on tegelikult vaid armetu komöödia hoiatuseks kohalikule aadelkonnale. Õlgadelt veerev pea ning elutult külili vajuv keha kõnelevad aga teist keelt. Vallandub lihtrahva juubeldamine, viivu pärast annab kätele valu kellamees ja kaledavõitu helin kuulutab ümbruskonnale: õiglus on võidule pääsenud!