“Jälle võeti midagi ära!” võiks klišeemaiguliselt ahastada. Paraku pole sellel mingit mõtet.
JUHTKIRI ⟩ Vaid tühipaljas kirjakast
11. november 2020, 00:20
Paljude kogu aeg olemas olnud teenuste kadumine maapiirkondadest on tänapäeval juba nii tavaline, et keegi ei viitsi selle peale isegi kulmu kergitada.
Hämmastav kogu selle loo juures on see, kui külma kõhuga selliseid kohalikele inimestele olulisi otsuseid tehakse.
Loomulikult on kõigil olemas vabandused ja selgitused, miks oli vaja kuskilt kirjakast ära viia või miks kohalikke sellest enne ei teavitatud. Loll on see, kes vabandusi ei leia.
Ja pealegi on see vaid tühipaljas kirjakast. Kes tänapäeval üldse enam kirju saadab? Kõik on ju digi ja e-.
Kuid siiski pole vanaema saadetud postkaart lapselapse jaoks sama, mis e-postiga läkitatud õnnitlus või mõnes vestlusaknas plinkiv graafiline sõnum.
Tasub proovida tavakirja saatmist, mõnele noorele inimesele võib see olla täiesti uus kogemus.
Räägitakse küll, et kaartide saatmise tõttu kannatab mets, ökoloogiline jalajälg on postkaardil suur ja mida kõike veel. Kuid soe ja südamlik tunne maksab ka midagi.