/nginx/o/2020/04/16/13057903t1h81d1.jpg)
Jüri Ratase teine valitsus, mis mullu aprilli lõpus riigikogu valimiste järel ametisse astus, on justkui kehvapoolse kvaliteediga uus auto, mis pidevalt mingi logiseva detailiga garantiiremondis käib. Kusjuures juubelimudel lausa, tegemist on Eesti Vabariigi 50. valitsusega.
Autodega võib nii juhtuda, et mudelil esineb tüüpviga. Sellisel juhul kutsutakse müüdud sõidukid tagasi ja kõrvaldatakse probleem tehase kulul. Ratas on senist valitsust otsustanud lappida probleemi ilmnedes, ehkki esinenud hädad on pigem süsteemset laadi. Täpsemalt, puudutanud ühte erakonda – Konservatiivset Rahvaerakonda. Praeguseks on vähemalt kord välja vahetatud kõik selle erakonna ministrid, välja arvatud rahandusminister Martin Helme.
Iga koalitsiooni hoiab koos selle moodustanud erakondade kokkulepe. Iga osapool teeb kompromisse, mida hiljem ei vaidlustata – need viiakse ellu. Ses mõttes on koalitsioonilepe tõepoolest püha lehm, ilma irooniata. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse kompromiss on aga see, et igaüks kolmest osalisest istub omaenese punktide otsas ning teiste mängumaale ei kipu. Paistab, et seegi on kindlalt paika pandud ja nii saab valitsus tüüpveast hoolimata ka püsida.
Keskerakond oli nii Siim Kallase valitsuses (2002–2003) kui ka Andrus Ansipi esimeses valitsuses (2005–2007) truu ja tähelepanelik partner. Isamaa on iseseisvuse taastamise järel (eri nimede all) olnud paljudes valitsustes ning üldjuhul mõistliku osalisena. Ehkki loomulikult oli kummalgi erakonnal ka võimul olles oma asi ajada, oldi samal ajal ka nähtavalt ühise asja eest väljas, eriarvamused jäeti kabinetivaidlusse.
Helmete erakond on aga pööranud jope pahupidi selga ja väidab, et uus ja õige poliitiline mood näebki nii ette. Nüüd tehakse kabinetis (väidetavalt) sisulist tööd, avalikkuse ees laulab aga iga erakond oma valijatele oma laulu. Ja teadagi, kes kõige valjemini... Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on öelnud, et ärgu me neid ministreid kuulaku – las laulavad! Tunnistan, et ma ei saa sellest üldse aru.
Kui Eestit esindavad ministrid siunavad Euroopa Liitu, solvavad meie suurima kaubanduspartneri ja lähinaabri peaministrit, süüdistavad meie olulisimat julgeolekupartnerit valimiste võltsimises, kahtlevad Eestile edu toonud e-valimistes jne ning õigustavad seda arvamusvabadusega, siis kuidas tuleks eristada, milline on Eesti hääl ja milline ministriametis oleva inimese enda arvamus.
Võib-olla ei peaks sellise mõtteviisiga valitsusvastutust kandma. Valijate antud mandaat on selgelt liiga nõrguke.
Sel nädalal kirjutas Õhtuleht, et keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps on kasutanud riigi palgal olevaid töötajaid oma isiklike abilistena. Nende ridade kirjutamise hetkeks on teema veel liiga värske ja arengujärgus, aga oleks küll päris suur üllatus, kui see tõsine väärtuskonflikt muudaks midagi selle tüüpveaga koalitsiooni edasises toimimises.
Igaüks kuulutab õige mehe või naisena oma valijatele oma tõde, aga Eesti saab külge järjekordse pleki, sest minister esindab Eestit ja saadab sõnumi, et meil siin pole isikliku ja riigi rahakoti segiajamine mingi probleem.