/nginx/o/2020/11/20/13488074t1hefa1.jpg)
Eile esitles Made Torokoff-Engelbrecht Saaremaa keskraamatukogus oma raamatut, mis räägib sellest, kuidas 1787. aastal ehitatud ainulaadne Kuressaare Põlluvahi maja kõikide takistuste kiuste renoveeritud ning tänapäevase kauni ilme sai.
Kuressaare Põlluvahimaja ajalugu sai kaante vahele
21. november 2020, 00:25
Kitsa ja Kitzbergi tänava nurgal asuv majake tähistas linna läänepoolset piiri. Põlluvahi ülesanne oli jälgida, et linna loomad ei pääseks Kitsa tänavaga piirnevatele ning praeguse Kitsa tänava joonelt alanud Kaarma-Suuremõisa põldudele.
Teose esimene osa annab ülevaate Made kadunud abikaasa Alo Kuldkepp-Engelbrechti tööst Põlluvahi maja ja selle juurde kuuluva kiviaia renoveerimisel. Teine osa sisaldab valiku Alo Kuldkepp-Engelbrechti erakogudesse kuuluvatest loometöödest.
Alo Kuldkepp-Engelbrecht alustas kiviaia kallal tööd juba aastal 1966. Kui majandus- ja pedagoogikateadlane, logopeed ja psühhoterapeut Made 1987. aastal sinna tänu toonasele kolleegile Alole esimest korda sattus, oli alumine korrus veel muldpõrandaga.
Enne kui Alo maja 1960. aastatel ostis, oli see niivõrd halvas seisus, et muinsuskaitseamet oli väljastanud loa selle lammutamiseks. Alo pühendas majakese säilimisele ja renoveerimisele lugematul hulgal töötunde ja raha ning ehitas taas üles kiviaia maja ümber.
Made kirjutab, et Alo, kes töötas Tallinna 1. internaatkooli juhina, patsutas majakest ja jättis sellega lahkudes iga kord hüvasti. “Alo oli elu lõpuni looduslaps,” märgib Made raamatus.
“Ta vaatles aeda ja leidis, et õunapuid ei saa istutada eriti suurte vahedega, sest aed on nii pisike.”
Sellegipoolest sai Alo enda pirnõuna, kuldrenetid, sügisdesserdid ja melbad ning Alo vestles puudega oma salajasel moel.
“Ja ime küll – puu, mille all ta suvel puhkas, andis talle enneolematult suuri õunu, mida Alo imetles ja imestusega küsis: “Kuidas ometi oksad sellist raskust kanda suutsid!”.”