:format(webp)/nginx/o/2020/03/05/12990470t1hc773.jpg)
"Lugupeetud Kutsutu ja Seatu! Mis oleks, kui me ei tunneks ühtegi hättajäetud last? Last, kes teisest koolipäevast alates igal hommikul nutab. "Suurt last", kes suudab öösel uinuda vaid tunniks-paariks," kirjutab lapsevanem Mari Lepik ehk Tammeougu Mari Sõrvest. "Ei, ta ei istu telefonis. Lihtsalt rahu ei saabu."
Mis oleks, kui me ei tunneks ühtegi last, kes iga paari päeva tagant on sunnitud seletamatu kõhuvalu pärast koolipäeva pooleli jätma. Klassi priimust, kes ei suuda süüa enamat tillukesest taldrikutäiest salatist. Terve päeva jooksul. Vaikivat klassikaaslast, kes kunagi lühikesi varrukaid ei kanna. Päevitunud varaküpset noorukit, kes enamasti õhtuks koju ei jõua. Ka hommikuks mitte. Last, kes...
Miks nad end kokku ei võta? Miks nende vanemad midagi ei tee? Mis neil viga on, et nad isegi ei proovi? Laiskus! Hoolimatus! Kui inimene end kokku võtab, saab ta ju kõigega hakkama!
Tegelikult ei saa. Murdunud jalg vajab kipsi. Põletikus pimesool operatsiooni. Depressioonis või muu psüühilise häda käes vaevlev laps toimivat tugisüsteemi (pere/lähedased + kool + psühholoog/psühhiaater + sotsiaalpedagoog + sõber jne).
Need lapsed vajavad abi. Päris abi ja iga päev. Kiiresti ja kohe. Ja nende vanemad vajavad abi. Ja nende õpetajad vajavad abi. Tõelist ja toimivat, professionaalset, õigeaegset, kodulähedast (!), igapäevast.
Oled sa viimastel aastatel proovinud last psühholoogi järjekorda panna? Aga lastepsühhiaatri? Kas sa tead, kui kaua peab selline laps (ja pere) ootama enne esimest kohtumist? Mitte vaid esimest kohtumist, aga ka teist ja kolmandat. Esimese vastuvõtuni jõudmine ei ole veel pääsemine. Ravi, kui selleni jõutakse, kestab aastaid. Kui paljud kohtumised jäävad ainsaks segadust tekitava tõdemusega – kõik paistab hästi olema, võetagu vaid end rohkem kokku! Mul on südamest hea meel, kui sinuga pole nii juhtunud.
Tihti mõistetakse hädalist vaid siis, kui ise ollakse samas olukorras olnud. Kas see on tõesti ainus võimalus mõista ja vastavalt tegutseda?
Ma ei soovi iialgi ühelegi koolijuhile depressioonis last, et ta mõistaks, et kool saab õigupoolest päris palju pere heaks teha. Ma ei soovi ühelegi poliitikule elujõuta lähedast, et ta taipaks, et tegutseda tuleb juba täna, kiirelt, põhjendatult ja mõjusalt.
Hädas laps ei saa end ise aidata – ta on haige! Vanemad teevad juba iga päev niigi kõik, mis on nende võimuses, et laps saaks edasi elada. Sellest sageli ei piisa! Alati vanemad ei jaksa. Vahel vajavad vanemad ise abi. Mõnikord, väga harva, ent ometigi, on just vanemad lapse hädade algpõhjuseks.
Ma soovin, et kutsutute ja seatuteni jõuaks mõistmine, et seal, kus vanemad ei suuda või saa, algab nende vastutus. Ma soovin, et see mõistmine sünniks enne, kui veel ühe ainsagi lapse elu ja tervis ohtu satub. Pall on teie õuel!
Mina ja tuhanded teised vanemad, me helistame ja helistame ja helistame, guugeldame, kirjutame, vahetame koole ja elukohti, arutame, sõidame sadu ja sadu kilomeetreid, mõtleme, otsime, nutame, loobume palgatööst, loodame, nihverdame, vaidleme, nõuame – et saada lihtsalt spetsialisti vastuvõtule aega. Palume koolil teha veel natuke erandeid ja õpetajalt lisakannatust, taotleme erikohtlemist. Meelitame last sööma, viivukski oma toast välja astuma, kasvõi hetkeks kardinapraost päikesekiirt nägema.
Rohkemat enam teha ei saa. Ei saa me omapäi pimesoolt opereerida, murdunud jalga kipsi panna ega vaimse tervise probleemides vaevlevat last ravida.
Rohkemat me ei suuda, aga alla anda pole meil, vanematel, õigust. Ka Sul, lugupeetud Kutsutu ja Seatu, ei ole õigust alla anda!
Abi vajavaid peresid on sadu, tuhandeid, kümneid tuhandeid.
Lugupeetud Kutsutu ja Seatu! Sa leiad blogisid, sotsiaalmeediapostitusi, arvamusartikleid, kõnesid, ekspertarvamusi, uuringuid, mõne spetsialisti, kogemustega lähedase või juhututtava bussipeatusest. Sa leiad nad lihtsalt – palun vaata! Palun kuula! Palun näe, mõista ja tegutse!
Abi on vaja täna!