SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Progress ei lõpe ka kauges külas

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Mulle ei meeldinud lapsepõlves postkontoris käia. See oli kasvavale teotahtelise poisile üks ülimalt igav koht, palju igavam kui kaubamaja, suveniiri- või mänguasjapood. Või antikvariaat. 

Seisid seal emaga koos järjekorras (ja järjekorrad olid igal pool, ehkki kaubandus oli tühi), kuni teie kord kätte jõudis ja ema tülpinud olemisega teenindaja (aga teenindajad olid igal pool tülpinud) poole pöördus. Margid mind siiski huvitasid ja aeg-ajalt sai ka postkontorist mõne toreda värvilise seeria, mis kodus albumisse panna.

Kuressaare (toonase Kingissepa) postkontoris oli 1980. aasta paiku siiski kaks huvitavat masinat. Kaks ajaleheautomaati, mis minu meelehärmiks paraku mitte kunagi ei töötanud. Mulle seletati, et kopikad lastakse sisse ja tõmmatakse hooba ning ajalehe nurk ilmub lagedale. Küll ma oleksin tahtnud seda näha!

Aastad aga läksid, tulid perestroika ja glasnost ning siis korraga need masinad ka töötasid! Nõukogude mehaanikale kohaselt andis automaat teinekord kaks ajalehte korraga. Ja miks ka mitte. Oli paberajalehtede kõrgaeg, ühiskondlikud protsessid tõmbasid masse kaasa, tsensuur andis alla ja sõnavabadus pääses järk-järgult maksvusele.

Paberist ajaleht ei ole enam see, mis maailma muudab. Tehnoloogia areng on viimastel aastakümnetel tohutult kiire, meedia on digitaalne. Äripäev, kus mina töötan, annab paberist lehe välja veel kord nädalas, aga trükiarvust on palju-palju olulisem meie (digi)tellijate arv, kes loevad lehte telefonis ja arvutis ning tellijaid on meil üle 14 000. See arv kasvab, kasvab ka teistes meediamajades.

Ja automaadid meie ümber nüüd mitte üksnes ei tööta, vaid arenevad iga päevaga. Kui Eesti ettevõte Cleveron 2010. aastal Soome Itellale müüdud SmartPOST-i pakiautomaatide võrgustikku ehitas, tundus see uuenduslik asi. Kuid tänaseks on toonane uudsus eilne päev ning üleilmse haardega Viljandi ettevõtegi ei istu käed rüpes. Vahepeal on näiteks kõvasti arendatud robotpakiautomaate (olen ka ise niisugust kasutanud, väga mugav).

Sel nädalal teavitati ambitsioonikast kavast ehitada Eestisse 20 000 era- ja ühiskondlikku pakiautomaati ühendav avalik võrk. 30 miljoni euroni küündiva investeeringu laenutaotlus on KredExi poole teele läinud. Peamine kaubaartikkel, millest ettevõtte üks asutajaid Arno Kütt räägib, on kusjuures toidukaubad. 

Praegu tundub üsna fantastiline kujutlus, et kauges külas vanaema juures, kus "ei ole pangaautomaati", millest juttu Curly Stringsi moodsas rahvalikus laulus, oleks meil umbes 10 euro eest kuus kast, kuhu saaks interneti teel tellida piima, leiba ja pudruhelbeid, tarbekaupadest rääkimata. Ent viimased aastakümned võiksid olla meile õpetanud, et tänane ulme on homne reaalsus – meie muutunud hoiakutega tükkis. 

Pigem julgen panustada, et meie silmad sellist uut tüüpi lavkat näevad. Pandeemia on sellele kõvasti kaasa aidanud. Esialgu täidavad automaate küllap inimesed, kuid juba tegutsevad ka isejuhtivad robotid. 

Mu naine armastab mõnikord iroonianoodiga öelda, et "see progress ei lõpe ega lõpe". Ent ega ta lõpegi.