PRIIT PRUUL ⟩ Sõnavabadus = räme sõim?

Saarlane Priit Pruul Foto: Erakogu

“Kahjuks tundub liiga sageli, et meil Eestis räägitakse sõnavabaduse ihalusest piltlikult öeldes “teadagi kuhu” saatmise kontekstis – nagu see vajaks nüüd kriitilist kaitset,” kirjutab saarlane Priit Pruul. 

Leian, et meil on sõnavabadusega seal, kus see peab maksvusele pääsema, kõik OK. Ma ei ole ka adunud, et keegi seda eriliselt piirata sooviks.

Olen ühelt poolt väga nõus sellega, et sellised seadused nagu nn vihakõne seaduseelnõu (riigikogu Reformierakonna fraktsiooni välja pakutud seadusemuudatus, millega vaenukõne täiendavalt kriminaliseeritaks – toim) on sõnavabaduse vaatest libe tee. Teisalt, mööngem, meie avalik ruum on viimase viie aasta jooksul muutunud aina rämekeelsemaks. 

Inimesed ei oska käituda, räusatakse, solvatakse ja seda mitte “lõõpides”, nagu mõni üritab väita. Ja miks? Sest ilmselt tundub jätkuvalt, et hunnik riistvara ja juhtmeid tagavad distantsi, annavad kaitsva ja turvalise anonüümsuse. Ehkki näppude alt pritsib vedelat igas ilmakaares, sapikülvaja näopilt ja nimi sageli sekundeerimas. Ja miks? Sest kedagi ei koti – seadused ise on nii pagana vedelad ja jõuetud, et need ei suuda inimesi distsiplineerida ning kõik teavad seda. 

Tõsi, mõtlen sageli, et mis inimesed need üldse on, kes vajavad seadusi ennast distsiplineerima? Joonel hoidma peaks igaühe tema sisemine kompass. Reaalsus on aga, et väga paljudel on see kompass juba mõnda aega väga katki ja teist osa inimestest, keda see võiks kasvõi pisutki häirida, tundub, et ei häiri. Ja üleüldse, milleks seda kompassi remontida – rämetsemine on põhimõtteliselt de facto legitimeeritud ja paha-paha poliitiline korrektsus, vanasti paljudel puhkudel tuntud ka kui elementaarne viisakus, on suht out. 

Mida siis teha? Mina ka ei taha mingit vihakõne seadust, aga ma ei taha ka, et solvamise-ähvardamise lävendiks, kus midagi päriselt isiku kaitseks juhtuma hakkab, on kirvega tüüp korteri ukse taga.

Facebooki postitus