/nginx/o/2021/01/04/13560094t1h689d.jpg)
Arvan, et nõukaaegsetest jõuludest rääkiva loo autor sattus liialt hoogu tolle aja tahmamisega, aga võib-olla ei olnud ta kursis toonaste oludega Saaremaal. Nii väidab autor, et nõukaajal “… tavainimesed tohtisid kuuse tuppa tuua alles pärast jõulupühi” ning on need sõnad pannud koguni piiskop Joel Luhametsa suhu. Selle kohta küsiksin: aga kes keelas?
/nginx/o/2019/06/13/12258705t1hd74f.jpg)
Teine väide on, et “kuusemüük algas pärast jõule. Linnas kaubeldi nendega praegusel Kauba tänaval ETKVL-i õuel, mida rahvas kooperatiivi hooviks kutsus”. See oligi tegelikult kooperatiivi hoov, aga kuuskede müük toimus seal ja ka mujal Saaremaal 1966. aastast alates 15. detsembrist ning kaubamaja ja kauplused olid sellest päevast alates täies ehtes.
1966. aastal olin esimest aastat tolleaegse rajooniliidu juhatuse esimees ja ühel novembrikuu päeval pärisin kaubandusala aseesimehelt Paul Piipuult, et kuidas on olukord ettevalmistustega aastavahetuse pühadeks. Tollal allusid peaaegu kõik linnas asuvad tööstuskaupade kauplused otse rajooniliidu juhatusele. Vastus oli väga ebamäärane, sest me saavat tegutsema hakata alles pärast jõule. Küsimusele, miks pärast jõule, vastas ta, et nii olevat tehtud kogu aeg.
Selguse saamiseks läksin parteikomitee esimese sekretäri Henno Ranna jutule. Paraku selgus, et temagi ei teadnud, miks kauplusi ei tohi ehtida ja kuuski müüa enne jõule. Ühtegi kirjalikku ega ka suulist juhist selle kohta ei olevat.
Arutasime asja pikemalt ja lõpuks leppisime kokku, et edaspidi on kauplused kaunistatud ja kuused müügis alates 15. detsembrist. Lahkudes ütlesin, et võtan ühendust metsamajandi direktoriga ja informeerin teda kokkuleppest. Rand arvas, et pole vaja ja teeb seda ise. Paar päeva hiljem helistatigi metsamajandist ja küsiti kuuskede tellimust.
1974. aastal tuli Ranna asemele Jüri Suurhans. Järgmisel aastal mõni päev enne jõule kutsus ta mind enda juurde. Üldiselt me saime omavahel suhteliselt hästi läbi ja ma olen teda pidanud õiglaseks inimeseks, kuid seekord oli ta kurja olekuga. Vestlus algas kohe sellega, et teda olevat informeeritud olukorrast, kus kauplused on ehitud ja kuused müügis ja seda kõike juba tükk aega enne jõule. Ta tahtis teada, kelle korraldusel seda on tehtud. Vastasin, et minu korraldusel ja seda juba kümme aastat. Rääkisin talle kokkuleppest eelmise sekretäriga ja küsisin, kas on siis mingeid juriidilisi dokumente või suulisi korraldusi, et seda teha ei või. Neid siiski ei olnud ja tuli välja, et kohalikud “entusiastid” on tegutsenud omapäi. Lõpuks Suurhans rahunes ega hakanud mingit muudatust nõudma, kuid avaldas arvamust, et jõululaupäeval peaks kaupluste akendel tuled kustutama. Seda ettepanekut ei ole ma kellelegi edasi rääkinud ja ta ise ei ole ka sellest juttu teinud.
Mis puutub kuuskedesse, siis on ka minul kogu elu jooksul jõulude ajal olnud kuusk kodus. Ainult 1974. aastal läksin ma kuuske ostma pärast jõule, sest eelmisel päeval olin ma tagasi jõudnud Malaisiast. Müüjad imestasid, et kas ka mina olen astunud nende “kindlameelsete” hulka, kes sel ajal tulevad kuuske ostma. Neid pidi olema üsna vähe, kuid kuuski tuleb nende jaoks siiski varuda.
Nii olid lood nõukaaegsete jõuludega.