/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Saarlasest ajakirjanik ja Õhtulehe uuriva toimetuse juht Risto Berendson koos kolleegide Stass Kuznetsovi, Helen Mihelsoni ja Robin Rootsiga pälvis 2020 Bonnieri uuriva ajakirjanduse auhinna lugude seeriaga sellest, kuidas haridusminister Mailis Reps lasi oma lapsi maksumaksja raha eest sõidutada. Minister astus tagasi. Keskerakond käivitas Õhtulehe vastu suure mainerünnaku.
Looga oma karjääri teise Bonnieri teeninud Berendson räägib, kuidas lugu sündis ja miks see oli oluline kogu Eestile.
Ärge valesti aru saage, ma ei ole küll mingi ingel, kuid ma päriselt ei mõtle mingit lugu harutama hakates, et selle eest võib hiljem Bonnieri preemia saada.
Kui me kolm aastat tagasi Danske rahapesu avalikustamise eest selle preemia saime, siis oli see alguses lihtsalt välismaa kolleegidelt tulnud lugu, mis Eestis sai lihtsa andmeanalüüsi käigus arvatust kümme korda suuremaks looks. Alguses ei uskunud välismaa uurivad kolleegid ka meie avastust, kuid lõpuks said meie lugudest selle Danske afääri “kaanelood” kogu maailmas. Aga me ei mõelnud ka siis, seda tehes, et me teeme nüüd aasta parimat lugu. Tol hetkel on ta lihtsalt huvitav lugu ja igal hommikul me veel ei teadnud, kuhu õhtuks jõuame.
Mailis Repsi lugu oli selles mõttes täiesti erinev. Siin ei olnud mingit andmeleket või välismaalt tulnud databaasi, mida harutama pidi hakkama. Pidime ise “jälje” üles võtma ja kõik algusest lõpuni ära tegema. Õues istuma, ootama, motiveerima, dokumendiregistris tuhnima, lugude ilmumise plaani tegema jne.
See protsess pole kunagi lihtne. Andmeid on palju, ajakirjanik väsib, teda hakatakse survestama ja siis ta hakkab endas kahtlema. Sel hetkel on oluline, et tal on kõrval kolleeg, kes vankrit edasi tirib. Seepärast võtsin ma kohe alguses selle loo juurde kaks ajakirjanikku – keegi tegeles välitööga, keegi info ja allikatega, keegi ametijuhendite ja dokumentidega. See oli kõigi suur panus sellesse loosse. Ka fotograaf Robin Rootsi, kes käis seda asja tegemas näiteks oma vabast päevast, sest ta lihtsalt tahtis. Ja sellepärast on ta nüüd ka esimene fotograaf, kes selle preemia võitnud on. Väike killuke ajalugu.
Septembri keskpaigas võtsin tiimi oma autosse ja tegin neile tiiru mööda Tallinna. Eeltöö oli mul korralik – näitasin neile kohad, kus sündmused toimuvad. Ütlesin ka kellaajad, millal. Autod, numbrid jms. Ma teadsin, et me saame selle loo igal juhul. Aga ma ei tahtnud ühte näidet, meil oli vaja neid minimaalselt kolm. See annab teemale sügavuse. Peatoimetaja andis meile selleks looks aega paar pikka kuud, nii et kiirustama me ei pidanud.
“Pidime ise “jälje” üles võtma ja kõik algusest lõpuni ära tegema.”
Käisime siis muu töö kõrvalt umbes kord nädalas vaatamas neid “sõite”. Ja näha õnnestus iga kord. Kuu ajaga oli materjal olemas. Videolugu oli siin eriti oluline, sest nii tekib inimesel vahetu mulje ja veendumus, et teemaga ei vassita.
Tegelikult oli meil Repsile rida muidki etteheiteid – selle kohta, et nõunikel oli ministri lapsehoidjate roll ning muudegi ametiseisundi kuritarvitamiste kohta. Need tundusid vägagi sisulised, kuid me saanud siin olla naiivsed. See, et vastaspool hakkab skandaalis vett segama etteheidetega laste jälgimise kohta, ja sellest saab olulisim osa tõmbamaks tähelepanu kuritarvitamiste teemalt kui tervikult, oli nii ilmselge, et pidime selleks ekstra valmistuma.
Eksperdid ütlesid, et juriidilist probleemi kindlasti ei ole. Eetilist probleemi pidi vältima laste umbisikustamine. Näiteks oli meil üks foto, kus Mailis poseerib koos kogu perega Rally Estonial, kus ta priske hotelliarve maksis kinni haridusministeerium ehk maksumaksja. Iseenesest lahe tõend, aga ütlesin kohe alguses, et me ei saa seda laste pärast avaldada.
Ja mis ehk kõige tähtsam – Mailis Reps nägi videomaterjali enne avaldamist ja palus oma laste näod udustada. Mida me loomulikult tegime.
Kui lugu ilmus, juhtuski kõik see, mida me arvanud olime – Keskerakonna massiivne mainerünnak meie aadressil, millega minu halvaks üllatuseks tuli kohe kaasa ka osa meediast. Alguses oli ajakirjanduskäsitlus seetõttu meedias suuremas pildis pigem kohmakas, kuna mitmel pool üritati tõestada, et Õhtuleht teeb siin ikka midagi keelatut.
Õiglus aga üldiselt võidab. Nagu president Kersti Kaljulaidki hiljem ütles: Õhtuleht pole selles loos teinud midagi valesti, küll on seda teinud Mailis Reps.
Moraalseid väärtusi loovutatakse väikeste sammudena. Me teadsime, et ei saa seda
duelli kaotada kas või ausama ühiskonna huvides. Seetõttu oli meil igaks päevaks planeeritud lugu. Eesmärk oli, et probleemi suhtekorralduslike käikude tulemusena kinni ei kaeta ja ka kõige manipuleeritavamad meist saaksid lõpuks aru, et Õhtuleht ajab päriselt ka õiget asja.
Repsi tagasiastumine ei olnud kunagi meie eesmärk. Õigupoolest ma isegi ei arvestanud selle võimalusega. Me küll alustasime iga hommikut sel nädalal talle saadetud uue meile teadaoleva pahanduse selgituse palvega, kuid tema tagasiastumine neli päeva hiljem oli üllatus. Pigem.
Nüüd jälgin tänaste valitsuskõneluste taustal Eesti kodanikuna huviga, kui kiirelt Mailis Reps arvab end olevat need patud lunastanud. Tema valitsusse saamine/mittesaamine on meie tulevases poliitilises kultuuris märgilise tähtsusega. Loodan, et selles ei kahtle enam keegi.
Ja vaat sellepärast ongi meie seekordne Bonnieri võidulugu oluline asi kogu Eestile.