/nginx/o/2021/02/22/13644641t1h211f.jpg)
“Seda, et oleme haruldased, taipasin ma tasapisi. Alguses ongi ju su oma hoov kogu su maailm. Kõneled oma keelt, aimamata, et oled sündinud rahva hulka, kelle keelt võiks pidada salakeeleks, mida mõistavad vähesed,” kirjutab saarlasest näitleja Karol Kuntsel.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/22/13644640t1h116c.jpg)
Aastate eest olin Indoneesia džunglis, et näha inimahve orangutane. Et neid väljasuremisohus loomi leida, tuli kohaliku giidiga, kes raadiosaatjaga teiste giididega ühendust pidas, mööda troopilist metsarägastikku ringi ekselda ja loomi otsida. Lõpuks leiti üks inimahv kõrges puuladvas istumas. Liikusime vaikselt puu juurde, kus teine giid kahe loodushuvilisega juba looma imetles. Kui vaikselt kaaslasega muljeid vahetasime, sekkus meie jutuajamisse teise giidiga koos olnud tütarlaps: “Where are you from?” (ingl k “Kust te pärit olete?”)
“Oleme “from Estonia”,” sosistasin talle vastuseks.
“Oi, mina olen ka Eestist!” hüüatas kerge aktsendiga rääkinud tütarlaps. “Aga ma elan nüüd Rootsis, mul on nii kahju, et ma sel aastal ei saa laulupeole tulla!”
Selles hetkes oli midagi sürreaalset. Indoneesia džungli lopsakas tihnik, inimahv ja laulupidu. Võhivõõras tüdruk, aga ometi oma! Mis kummaline nähtamatu niidistik see on, mis meid, eestlasi ja eestimaalasi seob?
Kui Lõuna-Indias teatrikursusel osalesin, tegi meile iga päev süüa kokk Venu. Vestlused Venuga olid lihtsad, kuna teineteise emakeelt me ei mõistnud. Huvi Eesti vastu oli tal sellegipoolest suur.
Ja nii ta istus söögilaua ääres, vaatas meile suu sisse, et me tema tehtud söögi ilusti ära sööksime, ja uuris oma napi inglise keele oskusega Eesti kohta: “Aa Estonia... pineapple?” “No,” vastasin, “ananasse Eestis ei kasva.” “Mango?” jätkas ta. “Ei, mangosid ei kasva.” – “Papaya?” – “Ei. Papaiasid ei kasva.” – “Jackfruit?” küsis ta kasvava rahutusega. “Ei, meil Eestis ei kasva jakavilju.” “Aa... banana?” nõudis ta tungivalt. “Ei, Eestis ei kasva ka banaane,” vastasin.
“Mis maa see selline on? Isegi banaane ei kasva?!” oli ta ehmunult kaastundlik. “Mida te siis sööte?”
Ja tõepoolest, mida me siis sööme?
Levinud nali annab lihtsa vastuse: eestlase lemmiksöök on teine eestlane.
Aga kes siis on see õige eestlane, kelle peaksime ära sööma?
Muidugi on hea, et armastame süüa parimat. Aga juhtub ka, et haruldust vitsutades ei pane tähele, kuidas teiselt pealseid rebides rebime katki juuri meie ühisest niidistikust, mis elusolemiseks meile endalegi vajalikud.
Õnneks kerkivad sellised mõtted pähe pigem virtuaalmaailmas seigeldes. Päris maailmas näeme inimest silmast silma, näeme veel enamasti, et on olemas haruldaselt varjundirikkad isiksused, mitte papist väljalõigatud kahemõõtmelised, ühemõttelise agendaga kujud. Inimesed, kelle arvamustega me ei pruugi nõustuda, kuid kellega dialoogi arendamine on siiski avardav. Näeme ju?
Kokk Venu rahunes, kui mainisin talle, et Eestis kasvab palju kartulit. See oli ka talle tuttav mugul. Kartulit armastame me peaaegu kõik piiritult. Armastame, sest see on meile tuttav, me tunneme seda Lõuna-Ameerika maavitsalist nüüdseks juba lähedalt.
Mu õpetaja Lea Tormis kirjutas Tartu ülikooli Rahvusmõtte auhinna pälvimise tänukõnes: “Rahvustunne on minu meelest midagi loomuomast. Ei vaja eneseõigustust ega teistele vastandumist. Just iseendaks jäädes võid olla teistele vajalik ja huvitav ning mõistad neidki paremini. Rahvuskultuur on elujõuline, kui tunneb ja valdab oma aluspõhja, pärimusrikkusi ja tänapäeva, aga ei kapseldu endasse. Kultuuri toimemehhanism on avatus vastastikustele mõjudele, mis sobivusel sulanduvad kohalikku traditsiooni selle loomupärale vastavalt.”
Tegelane Viktor, keda Vanemuise teatri lavastuses “Tere, kallis!” kehastan, ütleb orelimuusika kohta: “Alguses tundub, et kõik on ühesugune, aga kui kuulama hakkad, siis saad aru: iga orel, iga lugu on tegelikult erinev.”
Olemegi erinevad, aga ikkagi inimesed. Ikkagi eestlased.
Hea on endale meelde tuletada: meie klaas on pooltäis, mitte pooltühi. Isegi rohkem kui pooltäis, kui mõelda taasiseseisvuse algusaastatele.
Autojuht peatas auto, laskis sind üle tee. Matkaradadel teist matkajat kohates on teretamine elementaarne, metsas naeratavad inimesed isegi distantsilt. Keegi ei trüginudki pakiautomaadi järjekorras selga, ravi vajava lapse jaoks said annetajate abil poole päevaga ravikulud kaetud... Need kõik on märgid hoolimisest. Et me hoolime oma inimestest ja tahame, et Eestimaa oleks üks mõnus paik. Neid märke on palju rohkem, kui lehepealkirju lugedes mõelda võiks. Milleks need väikesed igapäevased hetked tähelepanuta jätta?
Tegelikult me hoiame kokku. Me hoiame distantsi koos, kui vajadus on, me laulame koos, kui võimalus avaneb, rõõmuga ja vabatahtlikult.