/nginx/o/2021/05/14/13780607t1h5b91.jpg)
“Niisamuti nagu peaaegu keegi ei küsi, mis kasu toob riigile ja rahvale elitaarne muusika, kirjandus või kunst, ei tohiks utilitaarseid põhjendusi nõuda ka looduskaitsjailt. Loodus, mis kogu maailmas muutub järjest defitsiitsemaks, olgu meie rahva uhkuseasi,” kirjutab saarlasest zooloog ja loomaökoloog Raivo Mänd Postimehes.
Mul on mu looduskaitsjatest sõpradest mõnikord kahju. Nende jaoks, kes metsades näevad eelkõige rahaks transformeeritavat puitu või linnalähedases niidus krunte valglinnastule, on nad välja nuputanud sellised mõisted nagu “ökosüsteemi teenused” või “ökosüsteemi hüved”. Selleks, et need, kelle käes on raha- ja võimukraanid, usuksid, et inimene saab loodusest palju kasu ka siis, kui mets raiumata, soo kuivendamata ja maavarad kaevandamata jäävad. Looduse pakutava kasu näiteiks on inimese varustamine vee ja toiduga, kultuurtaimede tolmeldamine, kliima reguleerimine, inimtegevuse jääkide ja toksiliste ainete lagundamine, inimese “hingeliste” ja rekreatiivsete vajaduste rahuldamine.
Minu meelest on täiesti õigustamatult tähelepanu alt välja jäänud üks looduskaitse väärtust teaduslikult põhjendav aspekt, mis käitumisökoloogile tundub iseenesestmõistetav, kuid mille üle pole ma õigupoolest kunagi kuulnud kedagi looduskaitse kontekstis argumenteerimas.
Iisraeli õpetlane Zahavi pakkus 1975. aastal välja niinimetatud händikäpi printsiibi. Selle järgi on ekstravagantsete omaduste rolliks reklaamida nende kandja kõrget kvaliteeti hinnatud sigimispartnerina, kardetud vastasena või tabamatu saakloomana. Kuigi ekstravagantsed omadused kahandavad ellujäämise šanssi, suurendavad need samas tohutult sigimisedukust neil isendeil, kes selliseid omadusi suudavad väärikalt välja kanda.
Händikäpi printsiip aitab seletada ka inimeste järgitava, elulises mõttes kasutu, kuid aega ja energiat kulutava, ebatervisliku või ohtliku käitumise mõtet. Aitab mõista, miks sellega uhkeldatakse, miks neil kõigil jätkub imetlejaid ning miks mõnda edvistajat kadestatakse, vihatakse või põlatakse.
Üks hästituntud händikäpiliik inimestel on silmatorkav tarbimine. Miks ihaldatakse luksuskaupu? Miks nendega uhkeldatakse? Varjatud evolutsiooniline põhjus on ilmne: selleks, et tõsta oma renomeed partnerite silmis ja alandada konkurente. Uhkeid ja tarbetult kalleid autosid, maju ja ehteid või kulukaid harrastusi võivad endale lubada vaid tõeliselt rikkad ja võimekad, teistel lõpeks see laostumise või veel hullemaga.
Nii nagu tõstavad händikäptunnused renomeed üksikisendeil, nii kuluvad händikäpid marjaks ära ka kogukondadele, riikidele ja rahvastele, et teised neid tõsiselt võtaks. Samuti nagu loomad ja inimesed peavad olema hoolikad endale jõukohaste händikäpsignaalide valimisega, nii peab ka iga riik ja rahvas leidma enda jaoks sobiva. Sõjaline võimsus ei ole Eesti-sugusele väikeriigile kindlasti jõukohane.
Samas on Eestil midagi, mis on tänapäeva maailmas kõrgelt hinnatud ja mille soetamiseks pole meil vaja teha erilist investeeringut, sest see on juba või õigemini veel olemas. See on meie loodus. Looduslikud ja poollooduslikud elukooslused: põlislaaned, puisniidud, sood ja rabad, paepealsed, rannamaastikud, järved, jõed ja meri koos linnulaidudega. Oh kui palju sellest kõlbaks veel maha raiuda, kuivendada, üles künda, kaevandada, tühjaks püüda või täis ehitada – ühesõnaga rahaks muuta. Seda mitte teha, looduslikud elu- ja pühapaigad alles jätta – see tähendab hiigelsuurt saamata jäänud tulu. Järelikult on see selgelt händikäp.
Niisamuti nagu peaaegu keegi ei küsi, mis kasu toob riigile ja rahvale elitaarne muusika, kirjandus või kunst, mida on alati tarbinud vaid suhteliselt väike osa inimesi, ei tohiks utilitaarseid põhjendusi nõuda ka looduskaitsjailt. Loodus, mis kogu maailmas muutub järjest defitsiitsemaks, olgu meie rahva uhkuseasi.
Samal ajal kui suures osas maailmast on loodus peaaegu täielikult vahetatud rahaks ja aina paisuvat inimkonda toitvateks produktideks, leidub Eestis õnneks veel võrdlemisi ehedat loodust, täis imelist elurikkust. Jõukas läänemaailmas tehakse tohutuid jõupingutusi, et midagigi endisaegsetest elukooslustest laastatud maadele tagasi tuua. Eestis pole nii suuri “sissemakseid” vaja teha. Tõsi, kuigi ka Eesti oli veel eelmise sajandi alguses palju lagedamaks raiutud kui praegu, kasvas suur osa loodusest nõukogude perioodil tänu kuldvasika kummardamise riiklikule keelustamisele ja sellest tingitud majanduslikule jõuetusele siia tagasi. Muudame nüüd võimalikult suure osa sellest oma riiklikuks uhkuseasjaks!
Me ei saa ka metsade majandamisest täielikult loobuda. Meenutagem veel kord: händikäpsignaal peab olema jõukohane. Samas peaksime tegema kõik võimaliku, et majandamise kasutegur oleks võimalikult suur. Kuid veel tähtsam on mõista, et iga hektar metsa, mida me suudame lageraiest säästa, võib meie riigile kaudselt tuua veel suuremat tulu. Kuid ainult siis, kui oskame seda ära kasutada.
Sellega seoses panen meile südamele midagi väga olulist. Händikäptunnused on loomadel ja inimestel evolutsiooni käigus kujunenud selleks, et nendega uhkeldada. Ilma viimaseta poleks neil vähimatki väärtust, üksnes kulu. Samamoodi on ka rahvuslike uhkuseasjadega: kui nad meil juba kord olemas on, siis tuleb neid igakülgselt ja jõuliselt ka reklaamida, demonstreerida, propageerida, ühesõnaga turundada.
Ei piisa üksnes looduse kaitsmisest inimese ahnuse eest. Sellega käsikäes peab teadmine Eestist kui nostalgiliste rahvusparkide, hämaras salukuusikus uitava karu, udust kostvate salapäraste rabahäälte, härgheintest kirendavate puisniitude, taluõuedes vidistavate pääsukeste, kevadõhtuse hundi ulgumise, kajakakisasse ja lainemühasse mattuvate meresaarte, hõbesoomuselisi kalu täis jõgede ja järvede ning sumedas suveöös lõhnavate ööviiulite maast jõudma senisest märksa jõulisemalt nii Eesti enda elanikeni kui ka igale poole mujale. See läheb üksjagu maksma nagu händikäpsignaliseerimine ikka, aga seda tuleb võtta looduskaitse väärindamisena. Kui me aga kõike seda suudame ja selle kõrval jõuame ikka olla tänapäevane, tõusva elukvaliteediga, rahulolevate inimestega uuendusmeelne digiriik, tõstab see meie väikese rahva ja maa renomeed ja usaldusväärsust väga suurel määral.
Saarte Hääl avaldab loo lühendatult.