Kas lootus on tõesti vaid lollide lohutus?

Tanel Tang Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Mida targemaks sa mingis valdkonnas saad, siis seda rohkem sa hakkad seal probleeme nägema,” kirjutab Salmel mahekanala rajanud ettevõtja Tanel Tang. “Samas olen hoopis targem ja osavam kui eelmisel aastal samal ajal.”

Viimase kuu aega olen ma suutnud iga päev hommikust õhtuni kokku töötada kahe kuu normtöötundide jagu. Lisatasu keegi selle eest kahjuks ei maksa ja neid ületunde puhkepäevadena välja võtta ka ei saa. Kui ma aga ise neid ületunde ei teeks, ei teeks neid ka keegi teine.

Nii kangesti meenutab see kõik aastatagust aega. Ja ega laias laastus midagi väga erinevat olegi. Üle mõelda ei jõua, sest iga päev on vaja lihtsalt nii palju asju ära teha. Samas – see on ju hea füüsiline töö. Tunned, kuidas päeva lõpus ei suuda isegi aju enam funktsioneerida. Ja kodus ei pea ka passima. Kõik kohad olid ju nagunii kinni.

Ma imestan, et Saaremaad jälle lukku ei pandud. Nii harjumuse pärast. Iga kevad võiks see kuu aega lukus olla – küll nõudlus alles kasvaks. Ikka tahad ju seda, mida ei saa.

Raha on mul muidugi ka jälle täiesti otsas. See probleem on nagu paha hais – ebameeldiv ja jälitab sind igale poole. Teed aasta aega hullupööra mingit äri moodi asja, koos telesaate (“Tanel ja kanad” ETV-s – toim) ja muu mudruga ning ikka samas seisus. Või kas ikka olen. Tunne on küll veidike selline, aga see tunne on petlik.

Hunnik kogemusi

Praeguseks on mul juba olemas töötav laut, koos sinna tehtud suurte investeeringutega. Mul on toimiv müük, koos laienemise võimalusega. Läbimõeldud süsteem. Ja hunnikutes ebaõnnestumistest tulnud kogemusi. Seega olen ma ju hoopis targem ja osavam kui eelmisel aastal samal ajal. Võiks justkui öelda, et täielik võitja. Aga see on just mulle endale suureks demotivaatoriks. Mida targemaks sa mingis valdkonnas saad, siis seda rohkem sa hakkad seal probleeme nägema. See painav hirm uute kanade tuleku osas – mis juhtub siis, kui kogu asi kordub? Äkki tuleb veel mingi jama juurde? Kas ma ikka jõuan olla piisavalt põhjalik, et enamik lindude tervisega seotud riske maandada? On ju nõme. Nagu oleks mingit hirmsat õudukat vaadanud ja filmist saadud tunne ei taha lahtuda.

Eelmisel aastal oma teadmatuses ootasin kanu positiivse ärevusega. Naiivse mõttemaailmaga arvasin, et suudan kõike. Nüüd hakkab mu enda mõistus mulle vastu töötama. Mis sa teed noh! Aga kuskilt ajusopist tuleb kangekaelse saare kadaka litakas vastu mõistust ja raputab pildi jälle paika. Kui eelmine kord läks nii kehvasti ja sa jäid ellu, siis ju saab see aasta ka hakkama. Kas see on märk skisofreeniast?

“Kuskilt ajusopist tuleb kangekaelse saare kadaka litakas vastu mõistust ja raputab pildi jälle paika. Kui eelmine kord läks nii kehvasti ja sa jäid ellu, siis ju saab see aasta ka hakkama.”

Nii toimub see võitlus iseendaga läbi kuu aja, mil käib lauda puhastamine ja valmis seadmine uute kanade jaoks. Nüüd vähemalt nii palju, et kõik vajalik on ette valmistatud ja õigeks ajaks valmis jõutud. Täitsa ilus sai teine, nagu uus! Või uueväärne. Puhas, valge, steriilne. Silm lausa puhkab. Ei tahakski ära rokastada. Paneks kile peale, nagu vanemad inimesed teevad oma diivanite ja telekapultidega – püsiks aastakümneid uueväärne.

Kui asjad saavad õigeks ajaks valmis, siis see paneb alati kahtlema, et mida ma siis unustasin. Ei saa ju olla nii, et kõik asjad on õigeks ajaks valmis. Vaatad kella ja mõni vaba hetk jääb ülegi. Kahtlane. Kohe ikka väga kahtlane.

See, et mahevili on Eestimaa pealt peaaegu otsa saanud, oli muidugi veidi ebameeldiv üllatus. Nagu ikka – kui mul on raha kõige vähem, siis kulutusi kõige rohkem. Või noh, millal mul on raha palju olnud? Naljamees. Ühe sõnaga – jälle tavaline olukord.

Suur aitäh, põllumehed!

Põllumajanduses on loogika selline, et sügisel ja kevadel külvatakse seemned põllule, koristamine hakkab augustis ja äärmisel juhul lõpeb isegi oktoobris. Siis müüakse märg vili otse põllult, kuivatatakse oma kuivatis ning müüakse kokkuostjatele või jäetakse endale salve/lattu, et paremat hinda oodata. Üldjuhul on kevadeks kõik laod tühjad, sest uued väetised ja seemned vajavad ruumi.

Kuna minu rahakott pole olnud umbselt eurosid, vaid pigem tolmu täis, ostan ma sööta kuu-kahe kaupa. Nüüd siis avastasin, et ma ei ole kellegagi pikemaajalist diili teinud ja võib juhtuda, et uute kanade jaoks ei ole mul sööta varuda. Ups. Tekib paanika ja hakkan üle Eesti vilja otsima. Otsin siit, otsin sealt, otsin iga nurga pealt. Jumal tänatud, et on olemas Facebook ja vastavasisulised grupid. Aamen, Zuckerberg! Õnneks ladudes ikkagi leidub veel sobivat vilja. Aga pean nüüd 4–5 kuu söödavaru ette ostma, sest järgmine saak tuleb ju alates augustist. Mäletad, just ütlesin seda. Ja söödavajadus kuus on üle kahe korra suurem kui varem. Sest mul tuleb ju üle 3000 kana.

Millegipärast mind keegi kohati ikka hoiab, sest need samad tublid tootjad on valmis mulle maksetähtaja osas vastu tulema. See on suur õnnistus. Suur aitäh teile! See on see, mida olen alati põllumeeste puhul näinud – vastutulelikkus ja sõbralikkus. Kuigi suurt raha selles valdkonnas ei teeni, teevad inimesed oma tööd suure kire ja armastusega.

Ühesõnaga – suutsin suurest jamast jälle kuidagi pääseda ja minu poolest võivad uued “preilid” oma Saaremaa-koju sisse kolida. Ei tea, mitu korda neid eksimusi andeks antakse. Ma annan endast kõik, et igat eksimust ainult korra läbi teha. Aga kuskil on ilmselt piir. Loodame, et see niipea kätte ei jõua. Praeguseks olen omadega miinuses, aga kui need “preilid” kõik munema hakkavad, siis hoidke piip ja prillid! Saadan mune kohe üle Eesti, nii et tolmab. Siis saan kõik võlad tasutud ja aasta lõpus jääb mulle endale ka ehk midagi. Kohe nii võimas olen tulevikus! Aga nagu öeldakse: “Lootus on lollide lohutus!”

Ilmus Saaremaa Mahemuna Facebooki leheküljel