“Eestis on saared hävimisohus euroopa naaritsa (Mustela lutreola) viimane pääsemislootus. Kas euroopa naaritsa taasasustamine Saaremaal on aga üldse võimalik?” küsib Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient Torm Vatsfeld.
Saared – euroopa naaritsa viimane lootus?
Ülemaailmsed liikide väljasuremised looduses ei ole otseselt uudis – ajaloo vältel on liike ikka tulnud ja läinud. Küll aga tekib probleem, kui keskmine väljasuremiste sagedus kiireneb ühe sajandiga sadu kordi suuremaks kui viimase 10 miljoni aasta keskmine. Selline on paraku praegune olukord.
Üha enam tuleb ilmsiks liike, kelle puhul on vaid paari aasta küsimus sattuda ohtu või jõuda isegi väljasuremise äärele. Üks selline liik, Euroopa ohustatuimaid, on euroopa naarits (Mustela lutreola). Selline ülemaailmne probleem ei ole siiski jäänud tähelepanuta. Looduskaitsel ponnistusi jagub ning üheks ambitsioonikamaks ja keerulisemaks võimalikuks looduskaitsealaseks ettevõtmiseks saab lugeda liigi ümber- ja taasasustamist. Tõsi, see on üks kulukamaid ja suurimat eeltööd vajavaid tegevusi, kuid edu korral on see liigi jaoks uus algus.
Looduses vaid Hiiumaal
Euroopa naaritsa levik on praegu vägagi kriitilises seisus. Varem kogu Mandri-Euroopas laialt levinud liik on konkurentsi, ülejahtimise ja elupaikade rikkumise tõttu säilinud üksnes viies Euroopa riigis peale Eesti: Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal, Ukrainas ja Rumeenias. Paraku kõikjal kriitilises seisus.
Eestis suri euroopa naarits looduses 1990-ndatel aastatel välja, aga kuna Tallinna loomaaias oli naaritsa tehispopulatsioon, on selle toel euroopa naaritsat uuesti asustatud Hiiumaale. Kuna mandril on naaritsa elupaigad hõivanud selle liigi vaenlased, ongi saarelised, väheste vaenlastega populatsioonid liigi peamine säilimislootus.
Praegu on Hiiumaa ainus koht Eestis, kus looduses naaritsat leidub. 2019. aasta seisuga elab seal 65 isendit. Hiiumaal loodud püsiv populatsioon on aga kujunemas kahjuks üheks maailma viimaseks.
Nagu kobraski, eelistab naarits loodusliku elupaigana metsades väiksemate vooluveekogude kaldaid, kus läheduses oleks kasuks ka kärestikulisemad jõelõigud. Lisaks otsib naarits kohti, kuhu oleks lihtne pesa teha – suuremaid puujuuri, kivi- ja puuhunnikuid ning isegi teiste loomade urge. Naaritsal on oma kindel territoorium, kuhu ta teeb üks kuni kolm urgu, mida regulaarselt külastab. Oma territooriumiks olevast jõest käib ta harva kaugemal kui sadakond meetrit.
Naaritsa vaenlased on temast suuremad kiskjad eesotsas rebase, kährikkoera ja mägraga. Tema konkurendid on aga samasuguse eluviisiga loomad: ameerika naarits ehk mink, tuhkur, saarmas. Õnneks minki, naaritsa suurimat konkurenti, kes mandril kõik naaritsa varasemad elupaigad hõivas, Saaremaal ei ole.
Esimene katse luhtus
2012. aastal üritatigi naaritsat asustada ka Saaremaale, ent see katse läks üsna kiiresti luhta. Seda plaani ei ole aga maha maetud: euroopa naaritsa kaitse tegevuskava üks eesmärke on taasasustada see liik Saaremaale.
Minu uurimistöö laiemal määral toimus osana naaritsale sobilike elupaikade kordusuuringust Saaremaal, seda just esimese Saaremaa katse läbikukkumise tõttu.
Põhirõhk oli uuringul seatud kiskjatele, kuna esimese katse luhtumise peamised põhjused olidki inimmõju (mida nüüd välditaks aedikute ja naaritsa järk-järgulise vabastamise abil) ning naaritsat murdnud kiskjad eesotsas rebasega.
Selleks et seekord teiste kiskjate ja naaritsa kokkupuutevõimalust miinimumi viia, otsisime rajakaamerate piltidelt kõige väiksema kiskjate koondatusega ala. Elupaikade sobivust määrasin põhimõttel: mida vähem kiskjaid, seda parem. Lisaväärtust andis aladele ka näiteks suurem või väiksem võimalike saakloomade olemasolu.
Oma uurimuse praktilises osas töötasin Saaremaal naaritsaga seotud uuringuid läbiviiva bioloogi Martin Siltsi juhendamisel läbi üle 10 000 rajakaamerate tehtud pildi 2020. aasta augustist novembrini. Need olid valitud varasemate uuringute käigus välja neljalt erinevalt Saaremaa jõelt, kokku viielt erinevalt uurimisalalt.
Piltide alusel vormistasin koondtabelid. Selgitasin välja, kus korduvad piltidel samad loomad ning jaotasin vaatlused jõelõikude kaupa nädalastesse vahemikesse. Koostasin ühtsete ajaliste vahemike alusel analüüsi, leidsin loomade keskmised esinemissagedused ning hindasin ja võrdlesin nende alusel eri jõelõikude sobilikkust naaritsa elupaigaks. Selle tulemusena pakkusin välja potentsiaalselt sobilikud elupaigad. Kaks neist on naaritsa taasasustamiseks Saaremaale väga head, üks vajab aga ettevalmistamist.
Paraku ei jõudnud ma oma töös koostada rajakaamerate piltide põhjal statistilisi mudeleid, mis oleks võimaldanud kogunenud andmeid veel täpsemalt ja lähemalt analüüsida. Edasine naaritsa taasasustamistegevus sõltub aga siiski vastava tegevuse metoodika väljatöötamisest ning liigi kaitse tegevuskava täitmise võimekusest.
Miks otsustasin oma uurimistöö kirjutada just euroopa naaritsast? Selle teemani jõudsin tänu õpetaja Inge Vahterile. Ainuüksi selle teema märgilisust arvestades – käsitleda ühe, maailmas väga murettekitavasse olukorda sattunud liigi ellujäämisvõimalusi – ei tekkinud mul kahtlustki, kas selline uurimus ette võtta.
Uurimistöö andis mulle võimaluse tutvuda lähemalt selle haruldase loomaga ning anda oma väike panus väljasuremise piiril oleva liigi võimalikku päästmisse ajal, mil sarnast tähelepanu vajaksid Eestis ja maailmas sajad teised liigid. Sain oma uurimust tehes väga palju uusi teadmisi, aga kindlasti avas see mu silmi rohkem nii mu kodusaarel, ent ka mujal looduses toimuva võlude ja valude suhtes.
Torm Vatsfeld pälvis oma uurimistööga Tartu keskkonnahariduse keskuse ning haridus- ja teadusministeeriumi korraldatud keskkonnaalaste uurimistööde konkursil gümnasistide hulgas kolmanda koha.