MAIE MEIUS ⟩ Võilillemeri pole veel lilleniit

Bioloog Maie Meius Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Tohutut niitmist sooviga saada “inglise muru” ma päris õigeks ei pea. Teine äärmus on hooldamata jäetud, kõrgesse rohtu kasvanud räämas alad,” ütles bioloog Maie Meius raadio Kadi saates “Keskpäev”.

Inimeste arvamused selles osas, mis on ilus ja mis mitte, on väga erinevad. See kehtib ka muru pügamise või pügamata jätmise kohta. Üsna sagedane vastandus on nn roheline asfalt versus elu- ja liigirikas lilleniit. Mida siis teha – kas muru väga sageli pügada või lasta rohul kasvada?

Suurem osa meist on harjunud, et rohealad on korralikult niidetud. Küsimus on muidugi ka selles, kuidas, mil määral ja mitu korda aastas maa-ala niidetakse.

2. juuni Saarte Hääl kirjutab, et Kuressaare linnapargis on jäetud päris mitmed alad niitmata ning vallavõim laseb võililledel lokata putukate heameeleks.

Vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja Bert Holmi sõnul kasvavad Kuressaare linnapargis niitmata aladel lisaks võililledele orhideed ja mitmed teised õistaimed. Jah, tõepoolest – pole välistatud, et seal ka mõni suur käopõll kasvab. Samas ei pane tavainimene seda isegi tähele. Seega pole lossipark küll koht, kus on tarvis käpalisi kaitsta. Meil leidub palju muid alasid, kus kasvavad orhideed, mida kaitsma peaks. Näiteks selle eest, et neid ära ei söödaks.

Lilleniit – suure töö tulemus

Hooldamata rohuplats ning elu- ja liigirikas lilleniit on kaks täiesti erinevat asja. Kui rohi on kusagil lihtsalt omapäi lokkama jäetud, pole sellel elurikkusega suurt midagi pistmist.

Lillemuru või lilleniit on ala, kuhu on spetsiaalselt külvatud erinevate taimede seemneid, et mulje jääks looduslik. Tasub meeles pidada, et kaunis lilleniit, mida niidetakse küll ehk kord suve jooksul, on suure töö vili. Korraliku tulemuse saamine võtab vähemalt kolm aastat aega, aga seda tööd ei tasu peljata. Tulemus on vaeva väärt.

Teeme Ära! talgute raames rajati Kuressaare linnaparki kaks lilleniidupeenart – valmistati ette pinnas, külvati sinna spetsiaalsed taimed. See on väga tore algatus ka loodushariduse koha pealt, võimaldades hakata oma seisukohti ja tõekspidamisi ümber kujundama.

19.–20. juunil külastame Hiiumaad, kus läheme vaatama lilleniitu maastikuarhitekt Kristiina Helströmi koduaias.

Mida arvata võilillest? Nagu iga asja puhul, on ka võilillele erinevaid lähenemisi. Taimetark Mercedes Merimaa sõnul on võilill võimsa väega ravimtaim. Tema eestvedamisel peetakse Pärnumaal koguni võilillefestivali. Meditsiinilise biokeemia professori Mihkel Zilmeri sõnul võilillel aga nii positiivseid omadusi ei ole.

Tunnistan – ka minu arvates on kuldkollased võililled ilus vaatepilt, aga üksnes siis, kui need õitsevad kusagil niidul. Ja tõesti ainult õitsemise ajal.

Võilill on liiga jõuline taim

Pargid ja rohealad pole võilillele minu meelest sobiv koht – on ju võilill jõuline taim, mis sööb teised taimed enda kõrvalt välja. Kui putukate heameeleks võililledel õitseda ja paljuneda lasta, võtavad need enda alla üha suuremad alad. Seega leian, et lossipark ei ole siiski koht, kus võililledel lokata lasta.

Kokkuvõtteks. See, mida tavakodanik oma aias teeb – pügab ta siis muru inglise moodi, laseb heinal lokata või rajab lillemuru –, on tema isikliku maitse ja eelistuste küsimus. Kuressaare linnapark on aga avalik koht, meie kõigi oma. Koht, kus on üheselt aru saada, et see, mis seal näha, on inimtegevuse, mitte tegevusetuse tulemus.

Arvan siiski, et meie nii-öelda tulevikumuusika on mõistlik lillemuru, mida kogu aeg pügama ei pea. Ning mis pakub inimestele emotsioone ja putukatele tegevust.