/nginx/o/2021/07/28/13950141t1hd1a9.jpg)
“Suurte ja ajalooliste sündmuste puhul meenub inimesele peaaegu eksimatult keskkond või olukord, milles ta viibis, kui ta juhtunule kaasa elas või sellest kuulis. Olümpiavõidud, mis väikeriigile saavad osaks harva, pole siinkohal erand,” kirjutab muhulane Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/16/13057903t1h81d1.jpg)
Näiteks Gerd Kanteri kuldsele kettakaarele 2008. aastal Pekingis elasin kaasa ühes Helsingi suvalises söögikohas. Just sel päeval olin pikalt planeeritud ülelahe-reisil, aga võistluse ajaks seadsin end kõrtsilaua taga sisse ning koos hea sõbra ja juhusliku kohaliku seltskonnaga sain võidukast sooritusest osa. Muide, soomlastel oli endil ka põhjust alal silm peal hoida, sest ringis käis ka mõne aja eest Soome kodakondsuse saanud 2000. aasta olümpiapronks Frantz Kruger. Sel võistlusel piirdus ta 11. kohaga. Erika Salumäe teise kuldse trekifinaali ajal aastal 1992 olin aga autos ja kuulasin raadioülekannet.
Sellega on vist tõesti nii, nagu aeg peatuks hetkeks – kuigi tegelikult ei saa seda ju juhtuda. Küll aga peatub elu Eestimaal korraks, nagu ütles teleülekandes Eesti epeenaiskonna võitu kommenteerinud Taavi Libe.
Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Irina Embrichi ja Katrina Lehise finaalmatši ajal olid paljud meie ettevõtte inimesed kogunenud kontori keskele suurde ruumi, niinimetatud work cafe´sse, silmad ekraanil, ja loetud minutite jooksul tööd ei tehtud. Elati kaasa, kommenteeriti, aplodeeriti.
Nooremaid kolleege vaadates paistab silma, et neil puudub praeguse aja kullavõite jälgides see jõnks, mis minuvanustel seest läbi käib. “Tänu” murdmaasuusatamise dopinguskandaalidelele. Pettus ja vale külvasid hinge kibeda seemne ning alati küsid endalt nüüd alateadlikult, kas kõik on ikka korras. Olen avastanud, et suusasõite, ka neid, mis paberite järgi olid korrektsed, lihtsalt enam ei mäleta. Mingi tunne jääb, aga muu mälupilt hakkab tuhmuma. Hilisemad negatiivsed asjaolud on selle lihtsalt ära kustutanud.
Tahaksin, et Tokyo epeevehklemise olümpiakuld oleks positiivne pöördepunkt Eesti spordis. Et sportlased kasutaksid saavutatud aujärge ja arvamusliidri rolli selleks, et oma fännidele (ja neid kuulab praegu kogu rahvas) rääkida, kuidas jõuda eesmärgipäraselt tegutsedes tulemuseni. Sest see kehtib ju igas eluvaldkonnas, mitte ainult spordis, ja tark sportlane avaliku elu tegelasena teab seda. Selle tulemus võiks muu hulgas olla, et ettevõtjad saaksid taas sporti ja sportlasi toetada, pelgamata oma mainet määrida. Väärib eraldi märkimist, et naiskonnas oli nii eesti kui ka vene rahvusest kaasmaalasi, mis aitab sõnumi viia erinevate kogukondadeni.
“Tahaksin, et Tokyo epeevehklemise olümpiakuld oleks positiivne pöördepunkt Eesti spordis. Et sportlased kasutaksid saavutatud aujärge ja arvamusliidri rolli selleks, et oma fännidele rääkida, kuidas jõuda eesmärgipäraselt tegutsedes tulemuseni.”
Tahaksin, et meie emotsioon ei piirduks ainult kullasära ja kuulsuse eksponeerimisega ning auhinnaraha kokkuarvamisega meedias. Hoiakud on pikemas perspektiivis palju kallimad kui mistahes ühekordne tunnustus ning seetõttu olulisemad. Olümpiavõitjatel on võimalik hoiakuid kujundada. See on nii võimalus kui ka vastutus.
Tokyo olümpiakuld on avanud meile võimaluste akna, et saaksime jälle hakata uskuma aususesse. Seda, kuidas värsketel olümpiavõitjatel uus ühiskondlik roll välja tuleb, saame hinnata alles aastate pärast. Tore oleks, kui teisipäeva, 27. juuli 2021 pärastlõuna jääks meile alatiseks meelde helgena.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)