Vabaduse määra tunned presidendist

Foto: Aare Martinson

““Sõna on vaba!” kuulutas president Kersti Kaljulaid. Ma usun, et laiem avalikkus mõistis tema sõnumit, ehkki sellele üritati külge kleepida teatud poliitilist tõlgendust, mida lauses tegelikult polnud. Mõtet oli vaja väänata, sest kontekst nõudis,” kirjutab Äripäeva ajakirjanik Neeme Korv.

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Vastanduda tuleb tugevale ja EKRE valis üheks poliitiliseks vastaseks presidendi. Kaljulaid, nii palju kui mina teda inimesena tunnen, on maailmavaatelt konservatiiv. Majanduspoliitiliselt, väärtuste- ja komberuumilt. Eks see ärritas ka.

Jah, teatud küsimustes liberaalse joonega, aga hingelt rahvuslik ja traditsiooniline. Siin leiti kohti, millest kinni hakata. Tugev on ta ka. Igaüks Forbesi mõjukate edetabelisse ei pääse, Kersti Kaljulaid valiti 2017. aastal maailma 100 mõjukaima naise hulka.

Paradoksaalne, et need, kes Kaljulaidi jätkamist presidendina teisel ametiajal ei taha – lisaks EKRE-le Kaljulaidi peale isiklikult solvunud Keskerakonna esimees Jüri Ratas –, toetavad, et presidendi valiks rahvas.

Rahvas valiks Kaljulaidi

Paradoks seisneb selles, et kui praegu saaks valida rahvas, oleks suure tõenäosusega ka järgmise viie aasta jooksul Eesti riigipea nimelt Kaljulaid.Viimaste avaliku arvamuse uuringute järgi (Kantar Emor, Norstat) on Kaljulaid rahva seas eelistatuim presidendikandidaat 34-35% toetusega.

Kaljulaid selgitas oma vaba sõna kaitseks öeldud kuulsat lauset hiljuti Postimehe intervjuus päris hästi. See pärineb ajast, kui Jüri Ratase teise valitsuse pressikonverentsid meenutasid kolmest kahurist tulistamist ajakirjanike suunas, mitte küsimustele vastamist.

Küsimused olid vastajate meelest valel alusel ja valel ajal esitatud. “Kui ajakirjanikel saavad argumendid otsa, aga sisimas tuntakse, et küsimus oli põhjendatud, siis kiputakse minema enesetsensuuri rada,” ütles Kaljulaid. Seega – oluline põhivabadus oli ohus.

Iga Eesti president on sisustanud riigipea institutsiooni erinevalt. Igaüks on omamoodi sisustanud vabaduse mõistet. Minu arust on see lausa võtmeküsimus. Mõelge selles kontekstis Lennart Merile, Arnold Rüütlile, Toomas Hendrik Ilvesele!

Karise šansid head

Seepärast oli mulle ka isiklikult sümpaatne praeguse Eesti Rahva Muuseumi direktori Alar Karise paarikümne aasta tagune mõte, et “teaduses olen vabaduse pärast”.

Liidri seesmine vabaduseiha tähendab, et seda antakse edasi ka rahvale ja ollakse valmis seda kaitsma. Karis on koalitsioonierakondade presidendikandidaat, kelle riigikogu võib esmaspäeval, 30. augustil sellesse ametisse valida. 68 häält on palju, aga šansid on tal head.

Kui Karis oli riigikontrolör, siis tundus mulle, et auditi järel jälgis ta poliitikute kui teatud katseloomade reaktsioone. Nüüd, mil (opositsiooni)erakonnad teda grillisid, võis vaataja näha (sest sotsid tegid oma küsimuste-vastuste vooru veebis avalikuks), et pooled olid justkui ära vahetatud.

Mõnes mõttes andis see pildi Karisest võimaliku presidendina: kogenud, osav, tark ja kaval. Vaevalt et temast saaks Lennart Meri taoline institutsiooni piire ületav riigipea, aga ärme unusta lapsekingi, mida meie õigusriik toona kandis.

Presidendi sisemisest vabadusest sõltub, kas me liigume arengus edasi või tagasi ning hea meel on tõdeda, et praeguste reaalsete valikute juures oleme kindlalt edasimineku kursil.