Saare- ja Muhumaa on bussiootekodasid täis. Tihti on need nõukogudeaegsed kivist või betoonist jäänukid. Mõnes paigas on bussiputka kerkinud Eesti taasiseseisvumise alguses. Need on sageli räämas ja väsinud. Kuid on ka erandeid.

Nendes ei käida enam vaid bussi ootamas. Mõnes paigas bussi enam ei käigi. Tavaliselt asuvad bussiootekoja juures küla postkastid, seal oodatakse lahvkat. Need on paigad, kus matkaja saab tuule ja vihma eest varju ning väsinud tagumiku korraks pingile või kui eriti hästi läheb, siis koguni diivanile toetada. Meelt aitavad lahutada ajakirjad, raamatud, lauamängud ning vahel pakutakse ka kommi või õuna. Koja juures kasvavad lilled. Bussiootekoda võib olla ka lihtsalt nägus või huvitav, mille peale turist oma auto peatab ja lähemalt uudistama tuleb.

Selliseid ootekodasid ei ole igal pool, vaid seal, kus külakogukond on võtnud kätte ja asunud tegutsema, et bussiootekojast võiks praktilise kasu kõrval saada ka küla visiitkaart.

Kommentaarid
Copy