Urmo Rausi maalinäitusest “Capri” Kuressaare Raegaleriis ja vitraažidest Laurentiuse kirikus kirjutab kunstiajaloolane Reeli Kõiv.
ARVUSTUS ⟩ Ilmutused lõuendil ja klaasil
Kui maalikunstnik Konrad Mägi 1922. aasta kevade hakul Caprile jõudis, nimetas ta kodustele saadetud kirjas vaatepilti jumalikuks.
Vallandus uus särav loomeperiood, mil sündisid kümned tänaseks Eesti maalikunsti klassikaks saanud tööd. Mõni aeg varem vaimustus Mägi Saaremaast. Tema kuulsaid värviküllaseid Saaremaa maastikke aastatest 1913–1914, mida Kihelkonna kellatorni juures meenutab mälestustahvel, saab pidada esimesteks moodsateks Eesti maastikumaalideks.
Inspiratsiooni eksootilisest keskkonnast
Ent kuidas läheneb Capri teemale 100 aastat hiljem maalikunstnik Urmo Raus, kelle Eesti kunstiakadeemias alanud haridustee jõudis diplomini kunstikõrgkoolis Pariisis? Nagu Konrad Mägi, on temagi sageli ammutanud inspiratsiooni kodust eemal eksootilisemas keskkonnas. Varemalt oma loomingus enamasti abstraktse kunsti võimalusi katsetanud autor on värskes Capri seerias jutustavam.
Vaataja silm tuvastab maalidel üle Napoli lahe paistva Vesuuvi siluette, kaljumägede pinnal püstloodis kõrgustesse suunduvaid treppe ja teid, antiikarhitektuuri visioone, sfinkside varjukujusid, lõputut lainetavat veepinda.
Kohapeal kogetud vahetute isiklikele muljete kõrval on maalidele oma jälje jätnud ka Rausi teadmised Capri ajaloost. Antiikajal Rooma imperaatorite meelispaigaks kujunenud saar meelitas uusajal võimuladviku kõrval ka vaimuinimesi.
Urmo Raus on kirjutanud oma maaliotsingutest kui “ilmutuslikust maalimisest”, tõmmates paralleeli digiajastu eelse fotograafiaga, kus tõde kaadrisse jäänust selgus alles ilmutusvannis ning pakkus teinekord üllatusena kujutisi meeltevälisest maailmast. Kui varem kulutas ta lõuendit müstilise “lõuenditaguse maailma” pildile püüdmiseks sellise piirini, et kujutised hakkasid juba läbi kanga tungima, siis nüüdse näituse töid, mil hallikas lõuend sootuks kruntimata, iseloomustab kergus ja pintslipuudutuse õrnus.
Õieti on kauni Raegalerii valgetel seintel avanev heledalt sinetav pildimaailm suisa eeterlik – läbikumava lasuurse värviga antud motiivid ja lõuendit vaevu riivavad katkendlikud joonistused võiksid tugevama hingetõmbe peale pildilt justkui minema lennata.
Kunstnik on püüdnud talletada võimatut, soovinud edastada imelise saare needki tahud, mis on silmale nähtamatud. Kas ta on selles püüdluses õnnestunud? Vastus võib peituda kunsti “lugemisoskuses” – kuivõrd suudetakse dešifreerida kalligraafilise joonteniidistikuga salakirja kujundite pinnal, mõista oma sisima Capri-kaardi joonestaja fantaasiailma, leida teed tunnetusteede hämarikus.
Rausi kunst on ka tõlgendamata siiralt avali otsekui mereäärne taeva ja vee kokkupuude horisondil, mis võimaldab lõpmatusse vaadates kirgastuda.
Maailma loomise kosmilised hetked
Urmo Raus on loonud tahvelmaalide kõrval, mis näituse lõppedes seintelt võetakse, ka monumentaalmaale – kunsti, mis on püsivalt arhitektuuriga seotud ja kohal nagu Kuressaare Laurentiuse kiriku vitraažaknad (2000–2003).
Klassikalisi vitraaže mitte meenutavad kullaga maalitud pinnad on kuuldavasti põhjustanud vastakaid arvamusi. Kuid võtke aega vaatlemiseks ja leidke seoseid! Kes meist ei oleks imetlenud rannakivide mustrite ilu või hardunud pilvedemängust loojangutaevas?
Looduse abstraktne looming võiks olla võtmeks aknamaalingute nautimisel – siin oleks talletatud otsekui maailma loomise kosmilised hetked, mis kõiksusega tegelevas pühakojas on sobilik ka sisuliselt. Vaadelge, kuidas maalitud pindade kõrval hakkavad uusi, muinasjutulisi pilte looma uduselt ruumi tungivad välismaailma fragmendid – tuules liikuvad puuoksad, punased katused, kuidas küünalde helk paneb Püha Laurentiuse kulla särama!
Näitus on Raegaleriis avatud 7. septembrini.