/nginx/o/2021/11/02/14179304t1hfe3e.jpg)
“Kuressaare Nooruse kooli hoolekogu jaoks on noorte vaimne tervis alati olnud olulisel kohal. See, et meie neist õrnadest teemadest ka avalikult rääkida julgeme, ei tähenda, et mujal need päevakorral ei oleks. Kardan, et mure on palju suurem, kui esmapilgul paistab,” kirjutab Nooruse kooli kolme õpilase ema Maris Rebel.
/nginx/o/2018/11/13/12122541t1h9cee.jpg)
Juba Kuressaare gümnaasiumi päevil olime mures, et tugiteenuste uue ja parema teenuse loomine algas meie maja toimiva meeskonna lõhkumisest. Selle asemel, et hoida järjepidevust ja ehitada kõrvale alguseks lisatugi, millele hiljem oma meeskonda oleks liita saanud.
Minu teada on täna laste ja perede tugikeskuse võimekus kasutada psühholoogi koormusega 1,5 kohta kogu valla peale! Selge see, et meie koolis psühholoogi enam igapäevaselt ei ole ja harjumust psühholoogikabineti uksest sisse astuda tuleks alustada sisuliselt nullist.
Samas ei taha ma tagantjärele tänitada – ei sõltu ju tänane olukord ainult tugiteenustest ja tugikeskusest. Probleemidel on alati mitu tahku. Saan tuua näiteid vaid meie kooli põhjal, aga usun, et probleem on palju laiem.
Nooruse kooli õpilastele on kindlasti mõju avaldanud gümnasistide lahkumine. Pole välistatud, et sellest uuest, kõige vanema rollist võib nii mõnelgi pea ringi käima hakata. Eks vastutustunde tajumisega lähe veel aega, aga see kahtlemata tekib – näiteks meie 9. klasside lend on juba varakult oma ettevõtlikkusega silma paistnud – nad on alati olnud äge ja energiline seltskond nii paremas kui ka pahemas suunas. Kuigi kooliperel pole olnud nendega kerge, usun, et nad jõuavad elus veel kaugele. Lennud lihtsalt on erinevad.
Ehkki keeldun uskumast, et kõigis probleemides saab täna süüdistada üht nakkushaigust, tuleb tunnistada, et oma jälje on see jätnud kogu põlvkonna noorte koolirutiinile, trenni ja huvihariduse harjumuste kujunemisele ning sotsiaalsele suhtlusele. Vaadake, millist eeskuju annavad praegu täiskasvanud! Ja siis tahame, et lapsed oleksid õnnelikud ja head. Mul on piinlik. Vabandan kõigi noorte ees.
“Kui meil Saaremaal tõesti ei ole konkreetset spetsialisti, kas me ei võiks valla poolt luua stipendiumifondi, et ergutada noori teatud erialasid õppima?"
Kõige kurvem on aga see, et kahjuks puudub meil korralik ülevaade Saaremaa noorte olukorrast ja vajadustest. Kõige täpsemad indikaatorid on meil koolides töötavad õpetajad, tugispetsialistid ja pered ise. Paraku on ainult nende tunnete põhjal raske tabeleid koostada.
Kui küsin täna tugikeskuse psühholoogilt, kui palju seal eelmisel aastal või tänavu meie kooli lapsi käis, võib ta objektiivselt öelda, et järjest vähem.
See ei peegelda aga tegelikku vajadust, kui lapsed lihtsalt ei tea psühholoogi olemasolust ega oska teda otsida. Olukorras, kus psühholoogi kõigile ei jätku, tulebki teda hoida vaid “tulekahjudeks”. See ei tohiks aga välistada ennetustegevust.
On ju avalik info, et Eesti on laste enesetappude suhtarvu poolest maailmas esirinnas ja igasugused vaimse tervise häired on kahekordistunud. Oleks sinisilmne uskuda, et see jääb meist mere taha.
Meie kooli hoolekogu on otsinud abi mitmest kohast, et aidata kaasa laste riskikäitumise vähendamisele. Meie hiljutine suur edulugu oli kohtumine Saare Kütuse juhi Margus Hietiga. Juba pärast üht arutelu võeti vastu otsus, et ka Saare Kütuse tanklates edaspidi alla 16-aastastele energiajooke ei müüda. Kiidame ka kõiki neid kauplusi ja neis töötavaid müüjaid, kes neist piirangutest kinni peavad.
Meie lastevanemate esindus moodustas vaimse tervise töögrupi, kuhu kuuluvad ka koolitöötajad. Koos otsime alternatiivseid lahendusi ja mitte ainult praegu puuduvate teenuste osas.
Töötame ka selle nimel, et lapsevanemad ja õpetajad saaksid paremini kurssi, millele laste käitumises tähelepanu pöörata ja kuidas probleeme varakult avastada. Puuduv tugispetsialist üksi ei suudaks seda iial.
Ma tõesti loodan pigem leida praegustele murekohtadele lahendusi, mitte näha takistusi. Näiteks kui meil Saaremaal tõesti ei ole konkreetset spetsialisti, kas me ei võiks valla poolt luua stipendiumifondi, et ergutada noori teatud erialasid õppima?
Kas me ei võiks luua tingimusi, et spetsialistidel oleks lihtsam Saaremaale elama asuda? Näiteks ajutine elamispind siia kolivale spetsialistile teatud ajaks, kuni ta suudab luua, leida oma kodu.
Me oleme selleks võimelised, vallavalitsus koostöös haiglaga on selleks juba teed rajanud. On asju, mis täna tunduvad kallid, ent tegelikult seda ei ole – arvestades, et tulevikus lähevad need meile palju rohkem maksma.