Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

TÄNAVAKÜSITLUS ⟩ Mis kaamoseajal meele rõõmsaks teeb?

Kaamosel ajal näiteks loetakse palju raamatuid. FOTO: unsplash.com

Novembri lõppu, mil päevavalgust jagub vaid loetud tundideks ning ilm on niiske ja kõle, peetakse meie kliimas aasta nukraimaks ajaks. Küllap on aga igaühel oma nipid, kuidas tuju tõsta või meelt rõõmsana hoida.

Lii Raun FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Lii Raun Kuressaarest: Suhtlen laste ja lastelastega, kes elavad Tallinnas. Loen raamatut, vaatan televiisorit – mis pensionäril muud teha on. Kuna reisida ei saa, loen reisijutte, näiteks “Minu”-sarja raamatuid. Praegu on mul käsil “Minu Pärnu” – ma ju ise elasin kunagi sealkandis. See on väga hea raamat.

Kui poleks koroonaaeg, võib-olla reisiksin siis rohkem – pigem Eestis. Suur reisisell ma siiski ei ole. Tänu lastele olen käinud mõnel maal Euroopas.

Valmistun ka juba jõuludeks – jõulud ja uue aasta veedame lastega-lastelastega kõik koos Tallinnas. Mõned kingid on mul juba ostetud.

Inge Lonn FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Inge Lonn Kuressaarest: Minu meeleolu ilmast küll ei olene. Kuigi jah – kui päike paistab, siis on muidugi rõõmsam. Praeguse ilmaga on kõige hullem asi libedus. Ei ole harjunud enam nii libedal kõndima. Aga pole midagi, käin iga päev oma viis kilomeetrit. Näiteks jalutan mööda parki. Tuju paremaks teeb see igatahes! Inimene peab liikuma. Liikumine on inimese elu.

Negatiivne ei tohi olla – isegi siis, kui on pime aeg. Kui olen kodus, siis loen väga palju, teen ristsõnu. Püüan ka uute raamatutega kursis olla. Isegi lasteraamatutest võib saada väga palju uut teada.

Ma olen ise pärit mandrilt – rohkem kui pool elu olen küll Saaremaal elanud –, aga ma ei teadnud varem, kus asuvad Gabrieli koopad või kuidas need sündinud on. Raamatust “Pirita kloostri viimased päevad” sain teada. Kuulsin selle kohta raadiost, läksin kohe raamatukokku ja võtsin selle raamatu lugeda. Raamatukogus olen üsna sagedane külaline.

Mulle meeldib ka raadiot kuulata – Vikerraadios on kõige harivamad saated.

Veera Õunpuu FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Veera Õunpuu Randverest: See, kas keegi peab praegust aastaaega halvaks, sõltub ikka inimesest. Mulle meeldib just see, et praegu on rohkem aega, et igasuguseid asju ette võtta. Elan maal, linnast kümme kilomeetrit väljas. Praegusel ajal on väljas tööd vähem, seal ju suurt midagi teha ei saa.

Et tuju püsiks hea, loen, vaatan telekat, kohtun sõpradega. Kõige tähtsam aga on olla perega koos. Mul on lapsed ja lapselapsed. Küpsetame koos, teeme käsitööd, tegeleme loomadega. Meile meeldib küpsetada igasuguseid kooke, saiakesi ja pirukaid – kuidas parasjagu tuju on.

Loomadest on meil lambad, kitsed, küülikud, kanad. Lastelastel on kodus igasugused närilised – hamstrid, vöötoravad, merisead, tuhkrud.

Nüüd ühel päeval sadas lund – siis sai natuke lumes möllata ja lumesõda teha.

Lauri Komp FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Lauri Komp Kuressaarest: Eks see praegune aeg selline hall ja lörtsine ole – see on ebameeldiv, aga ilma vastu ei saa. Pimedus mind nii ei häirigi – enamasti oled ju nagunii toas. Mis sa siin väljas ikka teed. Meeleolu tõstan raamatuid lugedes. Telekat vaatan ka ja teen koduseid toimetusi – lihtne elu. Lugeda eelistan pigem vanemat klassikat.

Kunagi ammu sai loetud “Seiklusjutte maalt ja merelt”, praegu loen uuesti üle Silver Anniko romaani “Rusikad”. Olen seda kunagi aastaid tagasi lugenud, aga praegu on mul käsil täiendatud raamat. Nüüd on sinna juurde tekkinud seda Eesti-värki, mis siis oli ju välja roogitud. Raamatus on küll palju looduse- ja olustikukirjeldusi, aga sõnakasutus on Annikol ladus.

Telekast vaatan põhiliselt History ja Discovery kanaleid, üldharivaid saateid. Ei tea, kas see on vanaduse veidrus, aga need on veidi huvitavamad asjad. Seebikaid ma ei vaata. Jõuludele peab ka juba vaikselt mõtlema hakkama. Lapsed on ümberringi, nendel on omad kingisoovid. Eks siis pea vaatama. Raske on küll, sest see valik on siin Saaremaal oluliselt kitsam. Kodu ma jõuluajaks ehtinud veel ei ole, kuigi osa seda juba teevad. Liiga vara! Minu jaoks see liiga vara ehtimine justkui devalveerib jõulud. Ma ei kujuta ette, kui kogu linna rahvas juba novembri lõpus kuuskedega ringi jookseks.

Marje Kessel FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Marje Kessel Kuressaarest: Minul on kogu aeg tuju hea. Olgu hall või valge aeg, ma ei näe, et ilm mind mõjutaks. Oled ju see, kes oled, ilma süüks meeleolu ajada ei saa. Kui on pime aeg, sära ise – siis lähevad ka su ümber tulukesed särama. Mis on eriti mõnusad tegevused – mulle meeldib kokata ja maalida. Nii üks kui teine on looming ning aitab end mõnusalt tunda ja probleemid – kui neid on – mõtetest eemale tõrjuda.

Kokata meeldib mulle igasuguseid asju. Alles hiljuti tegin uppunud taigna kooki, mida kunagi tegi ka mu kadunud vanatädi. Mäletan seda oma lapsepõlvest. Kui selle retsepti üles leidsin, olin nii õnnelik! See on nii hea kook isegi siis, kui on paar päeva seisnud. Uputad taina külma vee sisse ja ta kerkib poole tunniga vee peale. Tainasse läheb pakk võid – see teeb koogi heaks. Tagantjärele mõtlen: kuidas tädi seda tainast omal ajal küll uputas – siis ju kilekotte ei olnud.

Maalijana olen alles algaja. Teen alles natüürmorte, inimesi maalida on minu jaoks veel liiga keeruline. Hakkasin käima kursusel Rita Talalaeva juures Anne kunstistuudios. Algul ma ei julgenud tema juurde minna, sest kunstnikuna on ta minu jaoks iidol. Akvarell on kõige raskem tehnika, aga Rita on super õpetaja. Teen edusamme ja saan Ritalt kiita.

Elan Kuressaare vanalinnatsoonis Kitsal tänaval. Sealt parki ja kesklinna maalima minna on kiviga visata.

Tagasi üles
Back