/nginx/o/2019/02/12/11782938t1hbfe4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/12/07/14247021t1h0d3f.jpg)
Tõllil ja Mullutus üles kasvanud loodusteadlane Raivo Mänd toob äsjailmunud raamatus "Poiss kadakaselt saarelt" lugejate ette oma lapse- ja noorukipõlve eluvõrrandid.
Kunagine külapoiss, tänane Tartu ülikooli loomaökoloogia professor kajastab tolleaegset elu sihilikult otse ja ilustamata, ilma et oleks seda nüüdisaegsetest väärtushinnangutest ja ideoloogiatest lähtudes tagantjärele ümber hinnanud.
Sissejuhatavas tekstis toonitab autor, et pühendab selle loo kõigile ääremaa väikestele tüdrukutele ja poistele, kes, näpp sügaval ninas, seisavad koduvärava juures, uudistavad üle põldude paistvaid sinavaid metsi ja kuulatavad kaugusest kostvat maanteemüra ning kes ei suuda veel uskuda, et kogu see suur kutsuv maailm seal kusagil kaugel võib kunagi kuuluda ka neile.
/nginx/o/2021/12/07/14247016t1hba45.jpg)
/nginx/o/2021/12/07/14247019t1hfb9c.jpg)
Elati täie rinnaga
Kõik lood 318-leheküljelises raamatus on humoorikad. Mõneski loos leiab lugeja mõningaid pikantseid episoode. Roppusi aga otsida ei maksa. Autor on hea sõnaseadja, tuues esile õpetlikke seiku, ka nostalgiat.
Oi kui palju tuttavaid nimesid ja paiku! Nooremad lugejad saavad teada, kuidas 50–60 aastat tagasi kolhoosis tööd tehti, millega tegelesid maalapsed kodus, millised olid pereisa ja -ema toimetamised põllul ja laudas.
/nginx/o/2021/12/07/14247020t1hebfd.jpg)
/nginx/o/2021/12/07/14247015t1h49c5.jpg)
Autori tehtud fotodelt vaatavad vastu tema pere liikmed, koolivennad, näeme Saaremaa maastikke, mitmel pildil autorit ennast.
Autor tõdeb, et vaatamata tollasele režiimile elasid nii tema kui ta eakaaslased lapsepõlves ja nooruses täisväärtuslikku elu, nautides seda täiel rinnal.
Ometi sai temagi omal nahal tunda Nõukogude piirivalvuri karmi suhtumist. Raivo kirjutab, et kui oli juba tudeng, kutsus ta algkooliaegse sõbra Koorejaama Mati endaga kaasa Mustjala pangale linde loendama. Nädal aega elasid nad Matiga telgis. Raivo kirjutab, et asi oleks peaaegu fiaskoga lõppenud.
"Põhjus oli selles, et olime oma telgi pingutusnööri kogemata üle vene piirivalvurite patrullraja tõmmanud!"
Kui sõdurid hommikul NSVL-i läänepiiri valvates ringkäiku tegid, komistas üks neist ja lendas automaadiga tükkis nööri otsa kõhuli. Poisid arreteeriti ja transporditi linna piirivalvestaapi.
Seal said nad vägevate pagunitega piirivalvemajorilt teada, et neil polnud tegelikult üldse õigust pärast päikeseloojangut seal mererannas viibida.
"Oh üllatust! Tuli välja, et meil, kes me olime eluaeg Saaremaal elanud ja seal üles kasvanud, polnud sellistest piirangutest õrna aimugi."
Asi lõppes siiski üksnes kõva noomituse ja hoiatusega ning vastuvaidlematu käsuga ennast koos telgiga mererannast kuue kilomeetri kaugusele Võhma asulasse koristada.
"Selle asemel aga lohistasime me telgi kõige rohkem kuuskümmend meetrit eemale tihedate kadakapõõsaste vahele ja vaatlesime linde nädala lõpuni edasi," kirjeldab toonane bioloogiatudeng seda, kuidas nad vene piirivalvurite rajale enda teadmata lõksu seadsid.
Juba 1. klassis kirjutas andekas koolipoiss valmis kolme lehekülje pikkuse poeemi. Raamatus on sellest trükivalgust näinud üks salm.
Suured rannamännid värisevad,
tammed kummardavad tormi ees.
Hiigellained kaldale mürisevad,
vahujooned mustendavad vees.
See kirjeldab 8-aastase poisi tundmust, mis valdas siis, kui buss peatus Väikese väina tammi juures ja ta nägi esimest korda tormist merd. 58 aastat hiljem pöördub värsisepp raamatus lugejate poole sõnadega: "Hea küll, palun jätke nüüd naermine. Tuletan meelde, et ma olin siis ikkagi kaheksa-aastane. Tammed küll vaevalt kummardavad sellise tuule käes, kus männidki ainult värisevad, aga kust pidin mina seda teadma. Ja eks see värsijalg olnud ka muidugi pisut konarlik."
"Umbes 5. või 6. klassis, kui olin 12- või 13-aastane, toimus minus üks oluline murrang," annab Raivo raamatus teada. Ta tõdeb, et seni oli ta olnud tavaline laps, kes elas oma tavalist lapseelu, kodust kooli, koolist koju, siis õppimine, mängimine, lugemine, kirjutamine ja joonistamine, natuke vanemate abistamist kodustes töödes. Kõik oli üsnagi determineeritud. Elu kulges hommikust õhtusse, siis jälle otsast peale.
/nginx/o/2021/12/07/14247023t1h327c.jpg)
Linnakool muutis palju
"Nüüd aga oleks mulle korraga justkui puuga pähe löödud. Taipasin järsku selgesti, et maailm on täis võimalusi ja väljakutseid ja mitte üksnes minu vanemad, vaid ka mina ise olen see, kes nende vahel valida saab ning neid ka ise aktiivselt otsida võib ning et kodu ja kool kujutavad endast minu jaoks kõigest kaht võimalikku asukohta paljudest teistest võimalikest siin imelise maamuna peal. Sain aru, minu ümber laiub suur maailm, mis ootab uurimist ja avastamist."
Uurimisretked kodu- ja kooliõuest väljapoole hakkasid omandama üha suuremat raadiust ja eluruumi teine mõõde omandas järsku lõputu kaugusesse kaduva ulatuse, meenutab Raivo Mänd murrangulist arusaamist elust. Koolipoisini jõudis teadmine kõigest sellest, mida maailm võib pakkuda.
Loos "Minu esimene põnevusromaan" annab Raivo lugejaile teada, et üks tema lemmikhobisid oli tulevaste raamatute pealkirjade väljamõtlemine. Näiteks "Salapärane mõrv sükamooritalus", "Surmaretk Sansibaril", "Külmaööbimine kaljulõhandikus", "Piraatide verine vanne", "Viis aastat verd ja vaeva", "Vahedaks ihutud tomahook". Ning loomulikult sündisid ka asjakohased illustratsioonid. Sellega asi enamasti piirdus.
Üks raamat on Raivol aga ikkagi sahtlis. Põnevusromaani kirjutamist alustas ta neljandas klassis ja lõpetas aasta pärast, viiendas klassis. Romaan "Suure saladuse jälgedel", kokku 248 lehekülge. Peategelane, kes juhtub olema ühtlasi kõige vapram, üllam ja targem – on poiss nimega Robi.
/nginx/o/2021/12/07/14247017t1h1613.png)
Kujukad pildid päriselust
Nõnda siis lasi mitmekülgsete huvidega poiss kadakate vahelt fantaasial lennata. Tegelikult jälgis ta igapäevaelu terase pilguga.
Raivo kirjutab, et naabrirahval sündis mõne aasta jooksul neli last. Naabrinaine oli saare naise tolleaegne ideekuvand – selline naine, kes suutnuks ka üksinda seitset last ülal pidada ja meest pealekauba. Laste sünnitamine ei valmistanud talle mingit raskust. Kui jutt läks sünnitusvalude peale, imestas Hille: "Mes sünnitusvalud. Äi mool pole mette mingeid sünnitusvalusid, moo jaoks oo sünnitamine kut üks kibe sitaäda, muud äi midagid."
Vahest on lugejail üllatav teada, et põhikooli, toona Kingissepa 8-klassilise kooli poisid nagu Sarov, Persikov ja veel mõni, nimetasid ennast Kuressaare krahvideks.
Raivo ütleb, et niisuguste värvikate persoonidega puutus ta koolis käies kokku. Vähe sellest, mõlema poisiga oli tal au ühes pingis istuda, Saroviga VI klassis ja Persikoviga seitsmendas. Pedagoogid arvasid, et hea ja korralik õpilane avaldab lorudele ja pahatahtlikele positiivset mõju. Hea ja korralik õpilane Raivo Mänd ju oli.
Keskkoolipoisina oli Raivol võimalus Eesti rannikumere väikelaidudel linde rõngastada. "Ma ei suutnud oma õnne uskuda. See oli just selline töö, millest ma kogu aeg unistanud olin. Sellest peale, kui mulle Eerik Kumari "Lindude laht" pihku oli juhtunud ja ornitoloogiapisik minu organismi oma tee leidis," tõdeb raamatu autor.
Epiloogis kirjutab ülikoolipäevil kursusekaaslase Marikaga abiellunud teadlane, isa ja vanaisa: "Minu unenägudes ja vaiksetes mõtisklustes jääb see kadakane õitekirev ja paakspuulõhnane maalapp keset halli merd alatiseks lapsepõlve imeliseks maaks, kus möödusid Vene võimu all minu lapsepõlve kõige muretumad aastad."
Raamatu esitlus on 10. detsembril kell 16.30 Rahva Raamatus.