/nginx/o/2021/12/10/14252957t1h6c11.jpg)
8. detsember 2006 jääb ajalukku Saaremaa ajakirjanduses olulise päevana – esmakordselt jõudis saarlaste postkastidesse täisvärvitrükis mahukas kohalik päevaleht.
Paraku ei tõstnud see võit maakonna ainsaks jäänud ajalehe kvaliteeti, koos konkurentsi kadumisega näis lehe omaniku ja tegijate igasugune huvi uuenduste vastu kaduvat. Maailm muutus kiirelt ja Eesti ajalehed koos sellega – värvikamaks, löövamaks, sisukamaks. Ainult mitte saarlaste ajaleht – see jätkas vanamoodi, lojaalsena kohalikule võimule, ilma värvitrüki ja veebiküljeta.
Mulle on jäänud mulje, et mõte luua olemasoleva kõrvale teistsugune, igas mõttes nooruslikum kohalik ajaleht tekkis Kadi raadio tegijate peas. Mind kaasati aruteludesse 2006. aasta suvel. Ettevõtmise rahastaja Vjatšeslav Leedoga jagasin oma kogemusi ajalehe väljaandmise kuludest ja tuludest, Kaie Rõõm-Laanetiga arutasime, milline võiks olla tulevane ajaleht ning kes oleksid võimelised seda looma.
/nginx/o/2021/12/10/14252915t1h07ac.jpg)
2006. aasta 1. novembril istusin uue töölaua taha Tallinna tn 9. Kuu aega varem olid raadio Kadi ja täisühing Oma Saar sõlminud lepingu ajalehe Oma Saar väljaandmiseks. Oma Saare tegevtoimetajana tuli mul alustada toimetuse loomingulise ja tehnilise poole koostöö korraldamist, et ajaleht õigel ajal trükki jõuaks.
Kohapeal täisvärvitrüki võimalusi polnud, seega tuli leht trükkida pealinnas. Trükikoja Printall abi ja kannatlikkus aitas meid keerulistest olukordadest üle. Näiteks siis, kui meie kehvavõitu internetiühendus alt vedas ja külgi kokkulepitud kellaajaks trükikotta saata ei õnnestunud – mälupulk näpus, jooksis küljendaja linna pealt paremat netiühendust otsima. Et ajaleht vähemalt Kuressaares varahommikul tellijate postkasti jõuaks, tuli see Saaremaa sidesõlme tuua viimase hilisõhtuse praamiga – selle töö võtsid enda kanda Sarbussi bussijuhid.
/nginx/o/2021/12/10/14252920t1h8878.jpg)
Peatoimetaja Tiina Luks asus toimetust kujundama. Novembri jooksul täitus toimetus lehetegijatega, kelle hulgas oli võrdselt nii tuntud ajakirjanikke kui ka päris algajaid. Uudistetoimetuse juhiks kutsutud majandusajakirja Profit peatoimetaja Jaanika Merilo lahkus juba paari kuu pärast n-ö parematele marjamaadele. Õige hoo sai uudistetoimetus alles 2007. aasta jaanuari keskel, kui seda tuli juhtima energiline Rita Loel. Reporterite Liise Kallase ja Evely Aaviku lisandudes kujunes uudistetoimetusest tugev rõõmsameelne ja töökas kollektiiv. Teemakülgede toimetajateks said saarlastele tuntud Aare Laine, Ain Lember ja Urmas Kiil ning alustasid Käthe Pihlak, Raul Vinni ja Ivika Laanet. Fotograafiks tuli Tõnu Veldre, keeletoimetajaks kogenud ajakirjanik Ragna Malm, keda korrektorina abistas Helgi Allik.
/nginx/o/2021/12/10/14252926t1ha60c.jpg)
Eriti rõõmustav oli, et uue ajalehe kujundajaks tuli selle ala meister Liina Õun. Tema osa Oma Saare taassünni juures on võimatu üle tähtsustada. Koos ajakirjandusprofessor Juhan Peegli poja, kunstnik Andrus Peegliga töötasid nad välja tervikliku stiili, mille pidev kaasajastamine on toonud ajalehele konkurssidelt hulga preemiaid. Liina juhendamisel asusid küljendajatena tööle Eve Strom, Mikk Saarela ja Dairi Õun. Oluline oli toimetuse sekretär Ülle Tiit, samuti müügijuht Gunnar Siiner, levijuht Kerli Rüütel ja raamatupidaja Tiiu Kivi.
Reedel, 8. detsembril 2006 jõudis saarlaste postkastidesse uue Oma Saare esimene number. Täisvärvitrükk oli möödapääsmatu, kuna andis paremaid võimalusi teha tekstid arusaadavamaks liigendamise, esiletõstete, graafikute ja diagrammide abil ning heade fotolugude esitamiseks. Suurte tekstilaamade ja ilmetult hallide fotode aeg pidi lõppema. "Tõsiseltvõetavaks ajaleheks saamine pole iludusvõistlus, kus ühe õhtuga kõik selge ning kõige kaunimal kroon peas," märkis kirjanik Jüri Tuulik esimese lehenumbri saatesõnas. "Kui mõne aja pärast hakkame tundma igapäevast vajadust Oma Saare järele, läheb selle lehe tegemine õiges suunas." Mulle tundub, et meil kõigil koos õnnestus see eesmärk saavutada. Jah, algus oli kobav ja konarlik. Tööpäevad kippusid kümnetunniseks ja töönädal mitmele meist kuuepäevaseks. Vjatšeslav Leedo tõdes aga juba Oma Saare esimesel sünnipäeval antud intervjuus, et lehe käivitamine ja selle kasvamine arvestatavaks toimus üllatavalt kiiresti.
/nginx/o/2021/12/10/14252945t1hbf9e.jpg)
Aasta jooksul täienes Oma Saare pere veelgi – toimetajateks tulid staažikas ajakirjanik Aili Kokk, Ene Kallas ja algul Buenos Airesest lugusid saatnud Eva Kumpas, reporteriks Ats Vesiaid ja korrektoriks Jüri Kallas. Aastaga oli tekkinud tore kollektiiv, mis lubas väljaandjal võtta uusi sihte. 2008. a veebruaris hakkas Oma Saar ilmuma kuus korda nädalas ning märtsis tuli kinnisvaralisa asemel välja ajakirja Oma Kodu esimene number, mille peatoimetaja on algusest tänaseni Tõnis Kipper. Tänaseni püsivad lehes näiteks Muhu murdes kirjutatud uudissed või seltskonnateemaline fotogalerii "Klõps!".
Uue lehe tulek sundis ka Meie Maad uuendustele, millest lugejad ainult võitsid. Siiski olime pinnuks silmas nii neile kui ka mõnelegi kohalikule poliitikule. Levitati kuulujutte, et sellest saab Keskerakonna hääletoru, mida Leedo teeb praamiliiklusele antud dotatsiooniraha eest. Kuigi kaubamärgi Oma Saar omanikuna oli patendiametis registreeritud täisühing Oma Saar, algatas Meie Maa omanik kohtus nimevaidluse, mis jõudis lõpule alles 2010. aastal ja sundis Oma Saare oma nimest loobuma. See röövis energiat, kuid nüüd Saarte Hääle nime kandva päevalehe areng jätkus ja jätkub tõusujoones.
Eellugu
1980-ndatel alanud konkurents Saaremaa ajakirjandusmaastikul jõudis haripunkti 1997. aasta detsembris, kui viis korda nädalas ilmuva Oma Saare ja neli korda nädalas ilmuva Meie Maa kõrvale tuli täisvärvitrükis kaante vahel nii vormilt kui ka sisult uuenduslik Saare Nädalaleht. Viimati oli sarnane olukord Saaremaal vaikiva ajastu saabudes 1934. aastal, kui omavahel pidasid karmi võitlust poliitiliselt eriilmelised Meie Maa, Rahva Hääl ja Saaremaa Teataja. Siis lõpetasid viimased kaks ilmumise 1935. aasta algul, nüüd kestis saarlaste võimalus valida kolme kohaliku lehe vahel 1998. aastani. Teravast konkurentsist kitsal turul tuli võitjana välja Meie Maa – 19. septembril 1998 lõpetas ilmumise Oma Saar ning märtsis 1999 ka Saaremaa Nädalalehest edasi arendatud päevaleht Saarlane.
/nginx/o/2021/12/10/14252935t1h383a.jpg)
Filtreeritud räimed ja kastreeritud teadlased
Mida ühel keeletoimetajal ikka muud meenutada on kui naljakaid apse ja keelevigureid, mis enamasti õigeaegselt parandatud saavad, kuid vahel siiski ka leheveergudele jõuavad.
Kui ajakirjanik (meesterahvas) pani uudisele pealkirjaks “Mees jooksis alasti naiste pallimänguplatsile”, jäi üle vaid kommenteerida, et unista edasi! Teinekord asendasin aga ise maaeluloos, kus talunik rääkis meesika (mesikas on hea sööda- ja meetaim) kasvatamisest, m-tähe automaatselt l-ga, saades leesika. Kuuldavasti olevat tuttavad talumehed sõbrale helistanud murega, kas ta on üle läinud ravimtaimede kasvatamisele.
Nüüd siis naljadest, mis lehte ei jõudnud. Juttu on tehtud kiisudest, kes on vaktsineeritud, stiliseeritud ja kastreeritud, rajatavast räime filtreerimise tsehhist, Eesti maaülikooli teadlaste kastreerimise teemalisest uuringust.
Politseiteemadel on kirja pandud, et “kuritegevus on vähenenud ja politseinikud on oma osa sellest ära teinud” ning et “kasside tulistamisega hakkab tegelema politsei”. Põllumajanduslugudes on teada antud, et “lambakasvatajad soovivad kiskjate kaitseks suuremat toetust” ning et “tavalise ühe vasika asemel toob emasloom ilmale kaks, vahel isegi kolm talle”.
Muige tõi näole päästetöötaja küsimus “Kas teil on kodus suitsuandur, mis vahel paneb kotletti küpsetades üürgama?” ning õudusvõbinaid tekitas pilt “veidi üle viiemeetrise ümbermõõduga lõhenenud Tärkma ohvritammest, mis “naelutas saarlased oma embusesse ligi pooleks tunniks”.
Tore tundus finants- ja aegruumi ühendamise katse: “Annetada saab Hooandja keskkonnas alates 7 eurost kuni 10. maini.”