Kas kannatustele alla anda või usaldada Jumalat?

EELK Saarte praost Anti Toplaan. Foto: valimisliitsaarlane.ee

"Kannatusest pääsemise soov on väga inimlik. Küsimus on selles, kellel on õigus võtta iseenda või teise elu üle otsustaja roll," kirjutab Saarte praost Anti Toplaan.

Eutanaasia on raske, keeruline ja tundlik teema. Selle puhul saab rääkida passiivsest eutanaasiast, kus inimest elus hoidvad seadmed lülitatakse välja olukorras, kus on tuvastatud, et inimese aju on surnud. Teatud riikides on võimalik rakendada aktiivset eutanaasiat, kus mõni teine isik lõpetab haige elu tema enda nõusolekul või palvel, ning eksisteerib abistatud enesetapp, mille korral inimene ise käivitab protsessi, mis tema jaoks lõpeb surmaga.

Kõigi nende valikute puhul saab rääkida nii pühakirjapärasest, humaansest, hingehoidlikust kui ka juriidilisest käsitlusest. Enne kui ühiskond jõuab ühe või teise lahenduse juurde, tuleb ühiskonnas arutada väga paljusid erinevaid tahke.

Keegi ei saa süüdistada inimesi, kes soovivad pääseda kannatustest ja igatsevad, et Issand tuleks talle järele ja võtaks enesega kaasa. Omaksed, arstid, vaimulikud ja hingehoidjad on kõik viibinud surijate kõrval, kes sellist igatsust tunnevad. Kui Jeesus palvetab Getsemani aias, palub ta, et see karikas temast mööduks, aga et viimselt sünniks mitte tema, vaid Isa tahtmine. Ta hüüab valudes ristil oma Isa poole ja usaldab oma hinge tema kätte.

Kas me ei riku Jumala seadusi?

Kannatustest pääsemise soov on väga inimlik. Nii puudub meil põhjus mõista hukka inimest, kes soovib kannatustest pääseda. Meil on lähtuvalt oma maailmavaatest või kujunenud seisukohtadest lihtne öelda, mida tuleks teha või tegemata jätta. Teine asi on näha lähedast inimest kannatamas, kus iga üksiku inimese lugu on erinev.

Igaühel tuleb aja ja igaviku vahelisest väravast läbi minna ja seista Jumala ees isiklikult. Kristlastel on usk, et Issand on see, kes siis, kui nende usk muutub nägemiseks, neid teisel pool piiri tervitab.

Küsimus on selles, kellel on õigus võtta iseenda või teise elu üle otsustaja ehk teatud mõttes jumala roll? Kas see õigus on näiteks parlamendil, kohtul või arstidel? Kui inimest ei ole võimalik õnnetuse tagajärjel süttinud autost välja päästa, kas parameedikul oleks võimalik humaansetel kaalutlustel tema kannatused lõpetada enne, kui leegid temani jõuavad? Tegelikult ei ole nendele küsimustele õiget vastust.

Riikides, kus abistatud enesetapp on lubatud, ei ole antud sellele moraalset hinnangut, aga tegelikult on tegemist inimese tapmisega.

Küsimus on ka selles, et kui konkreetses riigis on seadused, mis võimaldavad sellist praktikat ja ühiskond seda hukka ei mõista, siis kristlastena peame küsima, kas me sekkume valdkonda, mis on Jumala õigus ja kas me seda tehes ei riku tema seadusi?

Peapiiskop Urmas Viilma on eutanaasiast rääkides öelnud: "Jeesuse elu oli tähenduslik just kannatuste ja surma tõttu. Ilma tema ristisurmata poleks olnud ülestõusmishommikut ja võitu surma üle.

Nõnda on lohutav teada, et ka iga inimese elu on isegi kannatustes tähenduslik. Sageli on just meie enda ja eriti meie lähedaste kannatused meetodiks, kuidas õpetada ja õppida ligimesearmastust, hinnata ümber väärtusi ning muuta ja mõtestada elu tähendust." (Eesti Päevaleht, 29.11.21)

Üksnes bioloogiline liik?

Inimlikust ja vaimulikust vaatenurgast on inimene valiku ees, kas anda lõpuks alla ja mitte usaldada lõpuni Jumalat, kes kuulab meie palveid ja võib seda olukorda muuta, või teha oma süda Jumalale vastuvõtlikuks enne, kui Tema meid sellest elust enda juurde kutsub. See on sügavalt vaatenurga küsimus, kas me näeme oma elu üksnes bioloogilise liigina või ka vaimse isikuna, kellele tulevad igaviku poole liikudes kasuks mitte ainult head, vaid ka rasked kogemused.

Eutanaasia koha pealt on küsimus, kas me anname raskustes alla või me ei usalda uskliku inimese puhul lõpuni Jumalat, võttes imelt võimaluse. Vaimulikel on mitmeid kogemusi, kus parandamatult raske haige paraneb eestpalve peale, mille kohta meditsiin peab tõdema, et toimunud on haiguse seletamatu taandumine.

Sekkumine elu lõppu, kus me seda ise kiirendame, on elu üle otsustamise enda kätte võtmine. Puutudes kokku leina ja leinajatega, olen märganud, et on hakanud kaduma arusaam loomulikust surmast, kuna ikka tuleks nagu leida mingi põhjus või diagnoos, mis on viinud elu hääbumiseni.

Kokkuvõtteks. Kirik ei toeta nn abistatud enesetappu, aga samas ei toeta ka elu lõpmatut ja ebaloomulikku pikendamist, kuna kuskil on loomulik aeg inimese lahkumiseks, kus tema eluaeg on täis saanud.

Olen lugenud, et nendes riikides, kus abistatud enesetapp või ka aktiivne eutanaasia on seadusega lubatud, esineb olukordi, kus raske diagnoosi või parandamatu haigusega inimesed ei julge haiglasse minna, kartes, et keegi võib teha otsuse nende tahte vastaselt ja nad ei pruugi enam haiglast tagasi tulla.

Nii võib abistatud eutanaasia seadustamine tuua endaga kaasa palju suuremaid probleeme, mida me täna veel hästi ei taju, ehk – püüdes lahendada ühte probleemi, võime sellega esile kutsuda rea uusi.