Niinimetatud päris jõulukaarte heade soovidega pannakse sõpradele-sugulastele teele aasta-aastalt aina vähem. Õnneks pole kena komme pühadeks postkaarte saata siiski veel kadunud.
KÜSITLUS ⟩ Jõulupostkaardiga kingid ka head emotsiooni
Reine Rüütel Kuressaarest: Mina saadan jõulude puhul oma ettevõtte postkaarte ettevõtetele. Ka see on praegusel ajal rohkem eIektrooniliste kaartide saatmine. Isiklikke postkaarte ma üldiselt ei saada. Kunagi ammu olen neid jõuludeks saatnud küll. Millal mingite muude tähtpäevade puhul saatsin – ei mäletagi.
Emilie Tilts Kuressaarest: Ei mäletagi, millal viimati postkaarte saatsin. Isegi jõuludeks ei saada neid juba ammu. Vanasti saatsin neid hirmsasti, aga enam mitte. Jõulusoovide edastamiseks on telefon. Kaartide saatmiseks oleme liiga vanad. Kõik vanad ilusad postkaardid on mul alles. Ega mul olegi eriti palju neid inimesi, kellele kaardi saata saaks – kaks õde ja kaks last. Kui ema ja isa veel elasid, saatsin ka neile jõulukaarte. Mitmele tädile ja täditütrele ka. Kõikidele saatsime. Kaartide saatmine oli sel ajal väga moes. Kogu aeg saadeti üksteisele kaarte. Suhtlesime omavahel kirja teel väga palju. Nüüd on telefon selle asja ära rikkunud.
Silvia Kask Kuressaarest: Mina saadan küll jõuludeks postkaarte – viis-kuus kaarti. See on ju vana komme. Saadan oma lastele – mul on kaks poega – ja lastelastele.
Gerda Johanson Tahulast: Postkaart on emotsioon – tore on kaarti postkastist leida. Kui laps olin, saatsid kaugemal elavad vanaemad mulle jõuludeks postkaarte. Siis oli mul küll väga hea meel ja soe tunne. Praegusel ajal saan ma jõuludeks postkaarte sõpradelt, aga viimastel aastatel ei ole ma ise kaarte saatnud. Varem saatsin küll – sünnipäevadeks ja jõuludeks. Võib-olla nüüd ongi hea põhjus end kätte võtta ja ka ise mõned kaardid teele panna.
Viktor Sarapuu Kuressaarest: Viimastel aastatel saadan null postkaarti ja saan ka ise null kaarti. Ei ole enam seda traditsiooni. Varem saatsin postkaarte ikka aastaid ja igal aastal. Rekord on olnud kümnetes või isegi rohkem. Siis sai ka ise postkastist kaarte virnade viisi ära toodud. Toona oli muidugi ka suhtlusring suurem.
Minu sugulased ja tuttavad kasutavad kaartide saatmise asemel teisi sidevahendeid – arvutit ja telefoni. Sealtkaudu tuleb küll pilte, muusikat ja kõike muud.
Tõenäoliselt sureb see postkaartide saatmise komme välja. Toon väikese võrdluse – näitasin oma lastelastele tindisulepead. Nad ei teadnud, mis asi see on. Tükk aega pidin selgitama.
Saata postkaarti või suhelda telefoni või arvuti teel – mis vahet seal on. Ma ei ütleks, et praegu interneti teel jõulusoovide vahetamine kuidagi halvem oleks. Seda enam, et telefonis suheldes kuuleb teineteise häält ning internetis vesteldes saab teineteist tänu kaamerale näha. Minu algkooliealisel lapselapsel on käe peal nutikell – sealt vaatab ta pilti, helistab, räägib, saadab sõnumeid. Selline on elu areng.
Helga Kalle Kuressaarest: Miks postkaarte saadetakse – see tähendab ju üksteise meelespidamist. Eks neid kaarte saadetakse ka suhtluse mõttes. Kunagi oli see väga kombeks. Mina saatsin varem ikka kümmekond jõulukaarti igal aastal – sugulastele, tuttavatele. Praegusel ajal ma enam postkaarte ei saada – vanuse pärast on mul raske liikuda. Asjad saab aetud telefoniga.
Tõnis Reinfeldt Kuressaarest: Saadan jõulukaarte küll, aga tunduvalt vähem kui varasematel aastatel. Saadan sõjaväekaaslastele ning mõnele väga heale tuttavale ja sõbrannale. Saadan vanast harjumusest ja sellepärast, et sõpru tuleb ju meeles pidada, kui pühad on. Elu on olnud ilus ja häid mälestusi täis.
Kaja Tampere, saarlane Tartust: Mina ikka saadan. Osa minu jaoks olulistest inimestest ei ole digi-inimesed. Ja kaart on nagu väike kingitus heade soovidega. Mälestuseks.