LUUBI ALL ⟩ Austraalia – ikka veel unelmate maa?

HETK ISEENDALE BLUFF KNOLLI MÄE OTSAS: Väikesaare eluga harjunud Mathias Kapsta naudib täiel rinnal oma otsust Austraaliasse kolida, kus hoolimata jõulistest koroonapiirangutest on tema sõnul siiski mõnus elada. Foto: Erakogu

Nagu paljude teiste eestlaste jaoks, on ka saarlastele olnud Austraalia juba pikki aastaid unelmate paik, kuhu läheb igal aastal rändama ja töötama arvestatav hulk inimesi. Pandeemia on aga kaardid segi paisanud ning ligi kaks aastat muu maailma ja iseenda eest lukus olnud Austraalia on seljakotirändurite seas suurt segadust külvanud ning muutnud sinna pääsemise parajaks kadalipuks.

Austraalias kanda kinnitatud saarlane Kätlin Arge (nüüd Smith) räägib, et plaan teisele poole maakera kolida tekkis täiesti spontaanselt, kuulates teiste seiklejate lugusid surfarite paradiisist. "Kunagi ütlesin endale, et mina ei taha kuhugi minna ja Austraalia ei tõmba mind üldse. Olin lõpetanud ülikooli ja teinud mõned aastad ka erialast tööd nii kodusaarel kui ka pealinnas, soetanud oma isikliku kodu. Ükskord kodu poole sõites tabasin end mõttelt, et kas see ongi siis nüüd kõik, mis elul pakkuda on? Taustal keerlesid mõtteis ikka need kuuldud lood Austraalias käinud või seal elavatelt sõpradelt ning toona 26-aastasena otsustasingi, et kui ma nüüd ei lähe, siis jääbki minemata," võtab Kätlin kokku Austraaliasse mineku tagamaad.

Oma esimese aasta tööviisa ehk Working Holiday 417 avalduse andis Kätlin sisse 2018. aasta veebruaris ja positiivset otsust viisa saamise kohta ei tulnud kaua oodata. Sama aasta aprillis pühkis Kätlin ligi 33 000 elanikuga kodusaare tolmu jalgelt ning võttis suuna teisele saarele, kus elab üle 25 miljoni inimese.