R, 9.12.2022

Saaremaa ukrainlased ja nende sõbrad on nördinud ning vihased

Ukrainlanna: olgu neetud see Putin!
Monika Metsmaa
, Toimetaja
Saaremaa ukrainlased ja nende sõbrad on nördinud ning vihased
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ärevusega ootab Ukrainast uudiseid ka kuressaarlane Marko Mõik, kelle elukaaslane on ukrainlanna ja viibib praegu kodumaal.
Ärevusega ootab Ukrainast uudiseid ka kuressaarlane Marko Mõik, kelle elukaaslane on ukrainlanna ja viibib praegu kodumaal. Foto: Siim Metsmaa / Saarte Hääl

Saaremaal töötavad ukrainlased valutavad südant kodumaa saatuse ja sõja keskele jäänud lähedaste pärast. Oma Ukrainas elavate sugulaste pärast kardavad ka saarlased.

"Olgu neetud need okupandid, olgu neetud see Putin," ütleb läbi nutu ukrainlanna Oksana Novosilska. Oksana koos oma mehe Volodõmõriga töötavad Saaremaal Kõljala POÜ-s lüpsjana juba kolmandat aastat.

Naise sõnul on olukord Ukrainas väga hull.

"Venelased purustavad maju, tulistavad inimesi. Kui kaua Ukraina vastu peab, ei tea," lausub Oksana.

Eriti valutab Oksana südant oma poja pärast, kes kodumaal eriväes teenib. Kui naisel pojaga pärast sõja puhkemist ühendust saada õnnestus, selgus, et asjad on halvad.

"Venelased on nad piiramisrõngasse võtnud – okupante ei peata miski," ütleb Oksana nuttes.

Oksana ja Volodõmõr elavad Kiievist 200 km kaugusel asuvas Tšerkassõ linnas.

"Õnneks seda veel pommitatud ei ole, küll aga on pommitatud kõiki strateegilisi objekte, sõjaväeosi," räägib Oksana. "Pommitamiste käigus on hukkunud tsiviilisikuid ja minu teada ka üks laps."

Aidata ei saa kuidagi

Oksanal elavad Ukrainas ema, õde ja vend, samuti kõik teised sugulased.

"Mis nendest küll saab?" küsib naine. "Meil siin Eestis pole võimalik mitte vähematki teha, et neid aidata!"

Oksana ja Volodõmõr pidanuks taas koju sõitma tänavu mais, ent millal ja kas üldse nad taas kodumaale pääsevad, ei julge naine isegi mitte arvata.

"Raske on," tõdeb ka Saaremaa Lihatööstuses töötav ukrainlanna Olena Muliar, mures oma sugulaste pärast kodumaal. "Praegu on meil Hmelnõtskõi oblastis veel rahulik, aga kes teab, kui kaua."

Muliari sõnul on sõda Ukrainas tegelikult kestnud – rohkemal või vähemal määral – juba kaheksa aastat.

"Praeguse olukorraga aga ei anna seda, mis siiani oli, muidugi võrreldagi," ütleb ta.

Ärevusega ootab Ukrainast uudiseid ka kuressaarlane Marko Mõik, kelle elukaaslane on ukrainlanna ja viibib praegu kodumaal.

Elukaaslane pole ainus, kelle pärast Marko muretseb. Ukrainas viibib ka ta naise poeg, kes tänavu märtsis saab 19-aastaseks.

Noored mehed kahurilihaks?

"Niipea kui poiss kooli lõpetas, tuli kohe kutse kaitseväkke," räägib Marko. "Üks erukindral, kellega suhtlesime, arvas aga, et pole siin mingit kaitseväge – ilmselt saadetakse noored rindele, kahurilihaks."

Elukaaslane ja tolle poeg viibivad praegu Mõkolajivi linnas Odessa lähedal.

"Kui sõda hakkas, lasti paari kilomeetri kaugusel asuv lennujaam ja laskemoonaladu õhku," kirjeldab Marko, kes oma lähedastega peab ühendust peamiselt rakenduse WhatsApp? abil.

Marko sõnul on olukord kohapeal keeruline: lähikonnas leidub küll pommivarjendeid, need aga olid – vähemalt neljapäeval – ülerahvastatud.

"Käib suur võidujooks sularaha väljavõtmiseks, automaadid said väga ruttu rahast tühjaks," vahendab Mõik elukaaslaselt saadud infot. "Eile lõppesid poodidest toiduained otsa. Õnneks täna toodi kaupa – inimesed said vähemalt leiba osta."

Marko sõnul pidi ta elukaaslane koos pojaga peagi Eestisse saabuma ning noormees Marko ehitusettevõttes tööle asuma, ent sõda nullis need plaanid.

"Lennupiletid olid mul neile juba ostetud, aga need tühistati," räägib Marko. "Elukaaslane saaks ehk veel Ukrainast tulema, aga ta ei taha poega sinna üksi jätta. Mis edasi saab, ei tea."

"Süda on muret täis, aga mida sa teha saad?" ütleb saarlane Taimi Kask nuttu tagasi hoides. Temal elavad Ukrainas Harkivist paarisaja kilomeetri kaugusel vennapoeg Martin ja vennatütar Marianne. Martinil on üks laps, Mariannel kaks.

"Õnneks sain vennalastega lõpuks ühendust," lausub Taimi, kes suhtleb oma sealsete sugulastega peamiselt arvuti kaudu. "Mis neil muud teha on kui kodus istuda ja oodata, mis edasi saab. Kuigi nende kodukohta pommitatud ei ole, on plahvatused sinna kuulda."

Martinit nägi Taimi viimati kolm aastat tagasi, kui too Eestis käis.

"Koroona tõttu ei ole nad pärast seda saanud rohkem tulla," räägib Taimi. "Kas ja millal me jälle näost näkku kohtume, ei oska küll ennustada."

Märksõnad
Tagasi üles