UUS uuriv lugudesari ⟩ Pea Tallinna teletorni kõrgune Sõrve meretuulepark paistaks Harilaidu välja

Mis loom on tuugen ja kas teda peaks kartma?

Saaremaa läänerannikule plaanitav meretuulepark on teema, mis jätab külmaks pigem vähem kui rohkem inimesi. Kes on poolt, kes kategooriliselt vastu, aga midagi sellest arvab kui mitte iga saarlane, siis iga teine sõrulane kindlasti.

Kui palju me teame, mida säärane mastaapne tuulepark endaga kaasa toob, kuidas see mõjutab meie loodust, inimesi ja Saaremaa majandust? Kõigele sellele katsume leida vastused täna Saarte Hääles startivas uurivas lugudesarjas.

Sõna saavad oma ala spetsialistid meilt ja mujalt ning unustanud ei ole me ka tavalisi inimesi, kes siin- ja sealpool merd juba aastaid tuulegeneraatoritega "koos" elanud − kuidas see nende elu mõjutanud on? Põhjalikud lood, mis otsivad kõigele sellele vastuseid, jõuavad lugejateni iga kahe nädala tagant paberlehes nii sõnas, pildis kui ka videokeeles Saarte Hääle veebilehel.

Hiljemalt selle kümnendi lõpus kerkivad Saaremaa lääneranniku merre tuulegeneraatorid, millest saab meie tulevaste põlvede merevaate lahutamatu osa. Tuulikud kujunevad merevaates sama loomulikuks nagu kõrgepinge õhuliinid põllul ja metsas. Liinikoridorid võivad mitte meeldida, kuid nende ilu või inetuse üle täna keegi tuliseid vaidlusi ei pea.

Saaremaa läänerannikule plaanivad energiatootjad rajada vähemalt kaks meretuuleparki. Eesti-Hollandi ühisettevõte Saare Wind Energy lubab saja tuuliku püstitamisega alustada juba nelja-viie aasta pärast.

Wind Energy juhatuse liikme Kuido Kartau sõnul hõlmab nende tuulepargi ala 197 ruutkilomeetrit ehk kolmandiku tuuleparkide ehitamiseks eraldatud alast Saaremaa läänerannikul. Ala ülejäänud osale plaanivad mereparke teised arendajad, näiteks Saksa energiakontsern RWE, kuid need pargid valmivad tõenäoliselt vähemalt viis aastat hiljem. Kokku on Saaremaa piirkonda laekunud tuulepargi rajamiseks 20 hoonestusloa taotlust, nende hulgas kattuvad taotlused.

Wind Energy juhatuse liige Kuido Kartau: "Kui vaja Igal hetkel saad osta ainult maailma parimaid mudeleid. Nad on kõik Mercedesed aga muud sul valida ei ole." Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

PUURAUGUST VASTUSEID OTSIMAS: Roopa sadamas käis veebruari viimasel päeval meretuulepargi rajamiseks ehitus-geoloogiline uuring. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Eesti merealade planeering lubab tuulikuid püstitada Saaremaa läänerannikule mitte lähemale kui kuus meremiili ehk 11,1 km kaugusele rannikust.

275 meetri kõrgune Saare Wind Energy tuulikupark on sellelt kauguselt nähtav kogu lääneranniku ulatuses, Sääre tipust kuni Elda pangani. Tuulikuid hakkab selge ilmaga nägema isegi Harilaiult, mis jääb 24 kilomeetri kaugusele, rääkimata 15 kilomeetri kaugusel asuvast Vilsandist. Samamoodi hakkab Liivi lahe tuulepark paistma Abrukale ja Vätta poolsaarele, aga ka Saaremaa lõunarannikule laiemalt.

Mida kõrgem tuulik, seda kaugemale paistab

Tuulikute nähtavus sõltub peale kauguse ka tuulikute kõrgusest. Meretuuleparkide visuaalse mõju hindamise metoodiliste soovituste juhendmaterjali andmetel võib kuni 225 meetri täiskõrgusega tuulik vaatlejale esteetilist mõju avaldada kuni 32 kilomeetri kaugusele ja kuni 300 meetri täiskõrgusega tuulik kuni 52,7 kilomeetri kaugusele ehk kogu nähtavusulatuses. Juhendmaterjalis märgitakse, et väiksematel tuulikutel võib olla sama suur visuaalne mõju kui suurematel tuulikutel, sõltuvalt pargi ulatusest ja tuulikute paigutusest, sest väiksemad tuulikud on paigutatud tihedamalt.

Saare Wind Energy meretuulepargi keskkonnamõjude hindamise protsessis uurib pargi visuaalset mõju AB Artes Terrae maastikuarhitektuuribüroo. Büroo juhatuse liige Mart Hiob on möödunud aastal ilmunud meretuuleparkide visuaalse mõju hindamise metoodiliste soovituste juhendmaterjali üks autor. Juhend toetub Taani, Suurbritannia ja teiste Euroopa riikide kogemustele. Hiobi sõnul leidub Inglismaal ja Šotimaal omapärast kaljust rannikut, kus ei lubata tuuleparke püstitada. Saaremaal sarnane maastik puudub, siin võiks parkide ehitamise keelustamist kaaluda näiteks Vilsandi rahvuspargi saarestiku juures, kuid sinna neid ei ehitata.

Üldiselt pole aga mereavaruse muutmine keelatud, kuid muutus peaks olema esteetiline ja häirima võimalikult vähe inimese ilumeelt. Kui tuulikuid paigaldada teatud mustris, siis ühest vaatepunktist võivad nad paista hästi sobivate ja korrapärastena, teisest vaatepunktist aga väga häirivana, osutab Hiob. “Meie ülesanne on leida suurema avaliku huviga vaatepunktid ja teha nii, et neist vaatenurkadest mõjuks tuulepark võimalikult esteetiliselt,” selgitab ta oma rolli Saaremaa tulevase merevaate kujundajana.

Kui tuulikud ilmuvad näiteks metsa või maastiku kohal, ilma et meri ära paistaks, võib see olla väga häiriv. Visuaalse mõju juhendmaterjalis illustreeritakse teemat fotoga Pilguse mõisa sissesõiduteest. Oleks kole, kui 15 kilomeetri kaugusel paiknevate tuulikute labad üle metsa nähtavale ilmuvad ja hakkavad mõisakompleksi miljööd häirima.

Kõige lihtsam viis tuulikute nähtavust vähendada oleks paigaldada need rannikust kaugemale merre, näiteks 20 kilomeetri kaugusele. Siin on aga üks aga. Tuulikute viimine kaugemale merealale muudab taastuvenergeetika kallimaks ja vähendab huvi sellega tegeleda. See aga ei toeta Eesti taastuvenergia ja kliimaeesmärke.

Kuido Kartau sõnul ei saa Läänemeres tuuleparki 20 kilomeetri kaugusele meres püstitada, sest meri on seal selleks liiga sügav. Kui palju aga tuulepargi nihutamine kilomeetri võrra pargi ehituseelarvet kallimaks muudab, ei osanud Kartau öelda. “See on sama, kui öelda, mis on auto keskmine hind,” lausub ta.

Saare Wind Energy keskkonnamõju hindamise juhtekspert Riin Kutsar räägib, et suhtumine tuulikupargi visuaalsesse külge sõltub inimesest. “Rahvusvahelised eksperdid Hollandist ja Taanist, kes meil siin käisid, kinnitasid, et neil enam visuaalsest reostusest ei räägita,” lausub Kutsar. “Inimesed ei tõstata seda teemat, sest nad on juba rajatud tuuleparkidega harjunud.”

Maismaapark ei mõju samuti kui merepark

Viimastel aastatel räägitakse palju tuulegeneraatorite mõjust tervisele, eelkõige madalsagedusliku müra ja infraheli mõjust. Paljud kipuvad maismaa tuuleparkide uuringutulemusi üle kandma meretuuleparkidele, aga see ei ole pädev.

Saare Wind Energy keskkonnamõju hindamise juures müra ja vibratsiooni uurimisega tegelev Veiko Kärbla räägib, et kuivõrd lähimate tuulikute kaugus Saaremaa rannikust on enam kui kümme kilomeetrit, ei ole ette näha häiriva mürataseme levikut lähimate elamuteni. Kuivõrd tuulikud muutuvad järjest võimsamaks, tuleb müra mõju ikkagi hinnata ja teha seda tuulikute kasvavat võimsust silmas pidades, lisab Kärbla. Samas ei tähenda tuulikute suurem võimsus, et sellega kaasneb kindlasti müraprobleem, ütleb ta.

Riin Kutsari sõnul vastab tõele, et madalsageduslikku müra on meretuulikute puhul vähe uuritud, kuid seda põhjusel, et sellega pole probleemi. Samas võib meretuuleparkidel ilmneda teatav negatiivne mõju seoses notseebo efektiga, seisab Eesti merealade planeeringu mõjude aruandes. See tähendab, et kui inimene näeb tuuleparki, võib tal tekkida negatiivne seos ning sellega seoses ka tervisesümptomid, mis on paljudel juhtudel tõelised. Võimalikku psühhogeenset mõju inimese tervisele soovitab aruanne leevendada inimeste veelgi suurema teavitamisega tuulegeneraatorite kasulikest omadustest.

Saare Wind Energy tuulepargi keskkonnamõju hinnang ei piirdu kaugeltki ainult tuulikute visuaalse poole mõjude uurimisega. Kuido Kartau sõnul on neil käsil üle kümne uuringu, mis käsitlevad tuulepargi võimalikku mõju kaladele, lindudele, hüljestele, nahkhiirtele, uuritakse merevee kvaliteeti, merepõhja elustikku, navigatsiooni turvalisust jms.

Eelkõige räimepüügiga tegelevad ettevõtted muretsevad meretuuleparkide mõju pärast enam kui keegi teine. Eesti mereinstituudi direktor Markus Vetemaa räägib, et riik tellis mereinstituudilt sõltumatu uuringu, kuidas räim tuulepargi mõjudele reageerib.

Uuring algab sel aastal ja lõpeb 2024. aastal. “Ostetakse üks riistapuu, mis tekitab samasugust müra kui tuulik vee all ja vaadatakse, kuidas räimed reageerivad sellele kudemise ajal, sigimise ajal ja toitumise ajal,” selgitab Vetemaa. “Praegu üks leiab, et tuulepark ajab räimed ära, teine ütleb, et ei aja. Vaja on kindlaks teha, kuidas tegelikult lood on,” lisab kalandusteadlane, kelle sõnul pole tuulikute müra räimele kunagi varem uuritud.

Kuido Kartau sõnul näitavad Euroopa tuulepargid, et kalavarude olukord tuulikute juures pigem paraneb. “Tean, et Saaremaal elab mitu inimest, kes seda ei usu, aga kuna seal kala püüda ei tohi, saab tuulepargist neile pelgupaik,” selgitab Kartau. Tuuliku veealustele vundamentidele tekib uusi elupaiku, mida merealal muidu ei oleks.

Eesti mereinstituudi vanemteadur Mehis Rohtla kirjutab oma 2020. aastal ilmunud ülevaates, et kalade arvukus võib tuulikute juures tõepoolest suureneda, aga see ei puuduta meile olulist räime ja kilu, vaid eelkõige tursklasi, kellel pole Eesti kalurite sissetulekutele sisuliselt mingit mõju.

Rohtla märgib oma ülevaates, et viimase 12 aastaga on avamere tuuleparkide võimsus Euroopas kasvanud 11 korda, kuid tehniliselt keerulisemate müra ja elektromagnetväljade mõju-uuringuid on lisandunud väga vähe.

Kui avamere tuuleparkide arendus on liikunud kiiresti, siis avamere tuuleparkide kalastikule avalduvate mõjude uurimine on jäänud arendusest kaugele maha, tõdeb Rohtla. “Üldiselt on teadlased arvamusel, et tuulikute töömüra võib kalu häirida ainult tuulikute vahetus läheduses ning mingisuguseid olulisi negatiivseid mõjusid sellel ei ole,” märgib ta oma ülevaates.

Arvestades seda, kui palju esineb hetkel teadmatust avamere tuuleparkide mõjude uurimise osas, soovitab Rohtla keskkonnamõjude hinnangutes rakendada ettevaatlikkuse printsiipi ja eeldada, et negatiivsed mõjud esinevad. Samas võib liigne konservatiivsus takistada tuuleenergia sektori arengut. Sestap soovitab ta ka jooksvalt uute teadmiste lisandumisel kehtestatud eeskirjad ja soovitused avamere tuuleparkide rajamiseks, opereerimiseks ja demonteerimiseks vajadusel ümber vaadata.

Uute asukohapõhiste teadmiste saamiseks tuleks aga Eestis kõigepealt esimesed tuulikud merre paigaldada ning nende mõjusid enne ja pärast põhjalikult uurida. Vastasel juhul jääbki kogu mõjuhinnang välismaistel kirjandusallikatel põhinevaks teoreetiliseks lähenduseks, leiab ta.

Maismaalindudele ohtlik? Hüljestele mitte

Linnustikuga seoses tuleb Saaremaa läänerannikul täpsustada, missugune osa kõigist rändel olevatest maismaalindudest võtab Saaremaa läänerannikult suuna Gotlandi poole, mispuhul tuuleenergia arendusala võib jääda rändeteele.

Keskkonnamõjude hindamise linnu-uuringute juhi Leho Luigujõe sõnul võimaldab arendaja neil uurimislaeval kasutada muu hulgas radaruuringuid, mida Eestis pole kunagi varem läbi viidud. “See on ülioluline, arenenud maailmas ei ole võimalik planeerida tuuleparki, kui seal ei ole radaruuringut all,” selgitab ta.

Mitmel pool Lääne-Euroopas tehtud radaruuringud näitavad, et rändavad veelinnud väldivad avamere tuuleparke. Tõsiseks ohuks võivad avamere tuulepargid kujuneda öistele rändajatele, eriti värvulistele, kes rändavad madalamatel kõrgustel. Eestis levinumad värvulised on põõsalinnud ja lehelinnud. Salu-lehelind on kõrvuti metsvindiga Eesti kõige arvukam pesitsev linnuliik, kuigi enamik inimesi ei tunne teda looduses ära, räägib Luigujõe.

Tuuleparkide tuled võivad olla väga suureks ohuks rändavatele maismaalindudele, kuna meelitavad rändlinde tuulepargi aladele. Üha enam räägitakse nn intelligentsetest tuledest, mis lülituvad sisse vaid juhul, kui tuulepargi ohualasse siseneb laev või lennuk.

Linnud Saaremaa rannikul Foto: OLLE KOERT / TEETORMAJA

Luigujõe sõnul asuvad Eesti meretuuleparkide alad paigus, kust väga palju maismaalinde läbi ei lenda. Samas ei saa ühte meretuulepargi ala täis ehitada, ilma et sinna ei jää mingeid koridore. “Laevatee tuleb sealt niikuinii. Kui sinna ehitada veel kolm-neli parki, siis see nõuab juba uut uuringut,” leiab Luigujõe.

Hülgeuurija Mart Jüssi sõnul meretuuleparkide mõjust hüljestele eriti ei teata. “Uuringutulemusi on seinast seina, aga kuna need uuringud on väiksemahulised, siis suurt järeldust teha ei saa,” tõdeb hülgeuurija. Läänemere lõunaosas elutsevad randalhülged ei tee Jüssi sõnul tuulikutest üldse välja. Osa neist käib ja uudistab maste, ujub ühe juurest teise juurde, ilmselt püüavad nad seal kala.

Samas delfiinidele tuulepargid veealuse müra tõttu ei meeldi, teab Jüssi.

Hülgeuurija Mart Jüssi: "Saare Wind Energy kavandatud tuulepark asub piirkonnas, kus hülged midagi spetsiaalselt otsimas ei käi." Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Jüssi kinnitab, et nii palju, kui ta oma venna Ivariga kolmekümne aasta jooksul hüljeste kohta teada on saanud, asub Saare Wind Energy kavandatud tuulepark piirkonnas, kus hülged midagi spetsiaalselt otsimas ei käi. Lääne-Saaremaa hüljeste põhiline elu jääb ikkagi lääne poole, sügava mere serva Rootsini välja, osutab Jüssi. “Kindlas kõneviisis pole võimalik rääkida, sest kahjuks paljud asjad selguvad siis, kui need tuulikud on juba meres.”

Juhtekspert Riin Kutsar sõnab, et merepargi keskkonnamõju hindamine läbib mitmel korral avalikustamise, seda saab parandada ja vaidlustada. “Teisalt on keskkond oma olemuselt keeruline ja me ei saa hindamise käigus lõplikku tõde välja selgitada,” räägib Kutsar. “Eriti kui me hindame tegevust, mida ei ole veel ellu viidud, me ikkagi prognoosime neid mõjusid.”

Hülged tudumas Foto: OLLE KOERT / TEETORMAJA

Hülged musutumas Foto: OLLE KOERT / TEETORMAJA

Kutsari sõnul ei pruugi kavandatud plaanid täies mahus realiseeruda, tavaliselt osutub kuni 30 protsenti loataotluses märgitud alast mõjude hindamisel ilmnenud asjaolude tõttu tuulepargi rajamiseks sobimatuks. Uuringu käigus võib igasugu andmeid välja tulla, leitakse mõni väärtuslik elupaik või lindude rändetee. Arendajad peavad arvestama, et kõike nad ellu viia ei saa. Kaugeltki kõik tuulepargid pole Eestis saanud rohelist tuld ja mitte kõik pole teoks saanud soovitud mahus.

Arendaja: me ei taha midagi nihverdada

Kuido Kartau sõnul soovib Saare Wind Energy teha keskkonnamõjude uuringu ära nii hästi, kui seda tuleb teha – mõistlikul Euroopa tasemel. “Me ei taha midagi nihverdada,” lubab ta.

Kõrvaltvaatajale võib tekitada kahtlusi asjaolu, et kõik keskkonnamõju hindamisega seotud eksperdid on arendaja palgal. See on küll täiesti seaduslik, kuid ikkagi võib tekitada eelarvamusi ekspertide erapooletuse kohta.

Kartau lükkab igasugu kahtlused tagasi. “Ma ei pea vajalikuks veenda ühtegi teadlast rääkima midagi muud, kui nad arvavad,” kinnitab Kartau, kes on ise olnud umbes 20 aastat keskkonnamõju hindaja ja planeerija. “Tean kõiki teadlasi ja pean nendest väga lugu. Kui mõned neist teadlastest ütlevad mulle, et kuule, Kuits, see tuulepark on ikkagi vales kohas, ma olen nõus sellest loobuma.”

Kartau selgitab, et kuigi seda mereparki on arendajale vaja, peab see park olema ka õige. “Õige aeg, õige tehnoloogia, õiged töömeetodid.” Kartau sõnul pole Eestis merepargi arendamiseks võib-olla paremat kohta olemaski. “Algusest peale sai see koht valitud selline, et seal oleks võimalikult vähe konflikte ja paistab, et asukoht on vaat et kõige parem.”

Ta viitab, et Eesti teadlastel ei ole praktilisi kogemusi meretuuleparkide uurimisel, samal ajal kui Euroopas tegelevad teadlased juba järelseirega. “Neil on palju rohkem kogemusi ja päris teadmisi, mitte kuskilt artiklist loetud või guugeldatud,” räägib Kartau, kes on Saare Wind Energy Hollandi partneri kaudu viinud Eesti teadlasi kokku Lääne teadlastega.

Kuido Kartau sõnul tahab Saaremaa promoda end küll rohelise saarena, aga tegelikult on silmakirjalik, kui tahame olla roheline saar, aga ei ole nõus rohelise energia tootmisega oma saarel.

Ta märgib, et mida aeg edasi, seda kõrgemaks tuulikud muutuvad. Seotud on see suurema tootlikkuse ja seeläbi odavama elektri omahinnaga. Meretuuleparkide valdkonnas teeb ilma vaid kolm Lääne tootjat ja mudelite valik on väike. “Igal hetkel saad osta ainult maailma parimaid mudeleid. Täna pakutakse tuulikuid 200-meetrise rootori diameetriga ja viie aasta pärast 230–250-meetrise diameetriga. Nad on kõik Mercedesed, aga muud sul valida ei ole.”

Johan Heinmaa jagab oma arvamust Sõrve kavandatavast tuulepargist Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI ehitamine pole sugugi meeltmööda kõigile sõrulastele, kes pelgavad selle visuaalset reostust ja halba mõju räimepüügile. Elupõline Sõrve kalur Juhan Heinmaa meretuulepargi pärast muret ei tunne. Tema leiab, et elu läheb edasi ja eluga tuleb kaasas käia. Kui tuulikud hakkavadki Sõrve rannikule paistma, siis tuleb endale aru anda, milline on nende majanduslik väärtus kasvõi Ukraina sõja kontekstis.