/nginx/o/2022/02/15/14365967t1h7db5.jpg)
“Kas teate seda tunnet, kui pärast pikka halli talve on selline tõeline kevadpäev? Arvan, et seesama tunne tekib ka siis, kui oled pikka aega oma keelest eemal olnud,” kirjutas konkursil “Minu keel” osalenud Maria Merelaid, Kuressaare Hariduse kooli 9.a klassi õpilane oma essees.
Täpsemalt öeldes on minu emakeel just saaremaine eesti keel. Päris Saare murret ma ei räägi, aga üksikud kenad sõnad ikka on sees. Või häälikud, minu jaoks on ikka “öun”, mitte “õun”. Ja vahel ununeb ka h-täht ära: “Obune irnus kaugel einamaal.” Eesti keele mittepruukijale tundub see kindlasti kõik üks. Aga ka tallinlane ja tartlane pole samad. Ja linnakale tunduvad kõik lambad samad, aga talunik teeb ikka oma tõugudel vahet.
Mulle isegi meeldib, et eesti keele kõnelejaid on vähe. Kui meid sama palju oleks nagu näiteks kreeklasi, ei kõlaks meie keel enam nii ilusti. Alati on ju nii olnud, et inimloom tahab seda, mida tal on vähe. Kõige lihtsam näide on raha. Kes siis ei tahaks rikas olla. Aga nüüd mõtelgem, kui kõigil oleks palju raha, siis ju raha väärtus langeks. Samamoodi, arvan ma, juhtuks ka eesti keelega. Võib ju tunduda, et paljud ei hooli meie emakeelest. Mina arvan, et sisimas siiski hoolitakse. Lihtsalt ei näidata välja. Eks see eestlane olegi ju teiste meelest tundetu rahvas.
Kas teate seda tunnet, kui pärast pikka halli talve on selline tõeline kevadpäev? Arvan, et seesama tunne tekib ka siis, kui oled pikka aega oma keelest eemal olnud. Näiteks pärast reisi, kus keegi peale sinu ei räägi sinuga sama emakeelt. Sama tunnet saaks kindlasti kirjeldada ka teiste loodusnähtustega võrreldes. Nagu vihm pärast põuda või esimesed rohetavad rohulibled muidu kolletava muru sees. Ühe sõnaga, keel on võetud loodusest ja keel on omakorda loodust inimlooma silmis kirgastanud.
Arvan ka, et peaksime eesti keele puhtust hoidma, nagu ka põhjavett. Keegi ei taha ju juua reostunud põhjavett, aga meie eesti keelt räägitakse küll nagu sülg suhu toob. Vanema põlvkonnaga pole vist nii suur probleem kui meie noortega. Noored toovad rohkem teisi keeli sisse. Mulle tundub, et minu eesti keel on päris puhas, aga eks rääkijale tundub ikka see õige, mida ise räägib.
Lõpetuseks ütleksin, et on hea, kui igaüks räägib omamoodi eesti keelt. Erinevus pidavat ju rikastama. Aga liigne erinevus toob ka kahju kaasa. Ma arvan ka, et eesti keelel on helge tulevik, pole me noored nii saamatud ka, kui vanakesed arvavad. Kuid siiski peame vanemaid meeles hoidma, sest nende vigadest õpime ka meie. Keel on minul suus, keel on minul peas ning keel on mul kehal.