LUGEJA KIRI ⟩ Meditsiinitöötajate väärikalt inimlik südamesoojus
Kuressaare haigla on nagu sanatoorium. Olen selles ikka ja jälle veendunud. Lausa imetlust on tekitanud sealsete meditsiinitöötajate väärikalt inimlik soojus, nende suhe patsientidega, ravitulemused ja muu.
Ma ei tea, kui palju on haiglas töötajaid, kuid on ilmne, et kordagi pole ma kohanud ühtki, kes oleks olnud ükskõikne.
On hommik. Varane tund. Algab uus haiglapäev. Õed kiirustavad tööle. Lahked, rõõmsad, abivalmis. Ooteaeg läheb sellevõrra kiiremini, rahulikult. Siis saabuvad arstid. Veidi pinev aeg, kuid sõbralik vestlus viib mõtted raskemast kujutlusest eemale. Ehk ma ikka polegi nii haige? Miks ma peaksin oma valu mõtetega suurendama? Ja veel palju küsimusi tuleb enne arstivisiiti. Pärast on lihtsam, kergem. Sain vastused küsimustele, rahu rahutusele.
Veidi aja pärast tuleb jälle õde. Küsib: “Kuidas end tunnete? Kas kõik on hästi? Või on mingi mure?”
Vastan talle rahulikult: “Ei ole muret.”
Õe tulekuga aga tekkis palatis päiksekiir. Ning see on valgus, mis ei pimesta, kuid soojendab.
Tihti peljatakse haiglapäevi. Aga kas patsiendid on mõelnud, mida tegelikult pakub Kuressaare haigla? Kas analüüsitakse oma haiglapäevi? Sageli mitte.
Haiglas ei ole võimalik igavleda. Kui haigus on raskevõitu, kulub patsiendi energia selle valudele, riskidele... Kui on kergem tõbi, mõtled: olen nagu puhkekodus, jah, puhkan, mu eest hoolitsevad maakonna parimad meditsiinitöötajad. Ja nõnda ma tervenengi, kosun.
Kuressaare haigla juurde kuuluv polikliinik väärib samuti seda, et selle asutuse töötajaid nimetada väärikateks inimliku soojuse kandjateks.
Kui palju suudab ja oskab arstiabi tänapäeval! Kas me, patsiendid, oleme olnud ja oleme aga küllalt ja alati tänulikud?