Punamonumentide tähendusvälja neutraalseks muuta ei õnnestu

Erkki Bahovski FOTO: Tpm Foto: TPM

Ukraina sõda on käivitanud uue hooga debati punamonumentide üle. Mida siis nendega teha? Kas viia muuseumisse või mõtestada ümber? Buldooseriga laiali lükata? Suhtuda sellesse kui kunsti? Küsimusi juba jätkub ja minulgi pole ühest vastust. Pigem kaldun ma punamonumentide teisaldamise suunas, aga ka sel teel leidub karisid ja mõttekohti, kirjutab Erkki Bahovski.

Esmalt tuleb nentida, et jutt punamonumentide ümbermõtestamisest ei tundu väga adekvaatsena. Nende tähendusvälja neutraalseks muutmine pole õnnestunud – võib meenutada ju pronkssõduri saagat. Teatavasti muudeti selle peal olevat teksti nii, et see rääkis Teises maailmasõjas langenutest. See aga ei toonud eestlasi ja venelasi kokku sõjas langenuid mälestama, vaid jäi jätkuvalt venekeelsetele inimestele kohaks, kus 9. mail nn võidupüha tähistada.

Ka jutt punamonumentidest kui kunstist tundub teisejärgulisena. Sest ega neid siis kunsti pärast püstitatud. Ikka selle pärast, et rõhutada võitu ja teist rahvast alandada. Ning põlistada vallutust. Nagu sedastab teisipäevases Postimehes (PM, 2.08) Rein Ruutsoo: "Okupatsiooniaastail juurutatud "vabastamise" iga-aastase tähistamise peamine eesmärk oli vallutuse rituaalne põlistamine. Vabastamise mütoloogia, nagu seda teenib ka putinlik ajalookäsitlus Narvast kui Venemaa põlisalast, pidi uusasukais kujundama maa tõelise "peremehe" identiteedi."