/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/02/15115831t1h7a90.jpg)
Tantsukubi Flamingo hoolitses aastakümneid Saaremaa laste ja noorte liikumis- ning peotantsukoolituse eest. Klubi lasteringi esimesed kasvandikud valmistuvad täna juba vanaemaks-vanaisaks saama.
Huvitaval kombel kasvas ennekõike noorte õpetamisele suunatud klubi välja Saare Kaluri seeniortantsijate klubist, mille asutamisajaks loetakse 21. märtsi 1981. Sel päeval sõitis kaks kalurikolhoosi tantsupaari Tallinnasse võistlustele. Teel pealinna korraldati bussis kiiresti ka nimekonkurss, kus võitjaks tunnistati kolhoosi kultuurijuhi Naime Lambi pakutud Flamingo.
Alguses tegeles klubis võistlustantsuga vaid kolm paari, aga lihtsalt tantsuhuvilisi ja neid, kes oma oskusi lihvida soovisid, oli kümneid. Treeneritena tegutsesid Hilja ja Kaarel Kitt, kes ise aktiivselt võistlesid ja nii vabariiklikel kui ka laiema osalejate ringiga võistlustel kõrgeid kohti saavutasid.
Varem mitu aastat Angolas kalalaeval töötanud Kaarel Kitt leidis end 1982. aasta alguses olukorras, kus välismaal töötamisel lasus suur küsimärk. “Ajad olid segased ja ma ei saanud enam viisat. Põhjuseks sugulased Austraalias, Ameerikas, Kanadas,” meenutab ta.
Just siis pöördus tema poole Naime Lamp ning tegi juttu laste tantsuõpetusest.
Linna pioneeride majas tegutses sel ajal peotantsuring Maria Bogoslovsky juhendamisel. Kaarli sõnul oli see aga mõeldud pigem tantsu algteadmiste andmiseks, mitte nii palju võistlemiseks. Tal on hästi meeles üks tantsuvõistlus Tartus, kus Saaremaa lapsed samuti osalesid, aga saavutatud kohad ei olnud kuigi head.
Ja kui legendaarne Tartu tantsuõpetaja Edgar Leppik seda kommenteerides veel ütles, et saarlastel puudub võistlustantsu jaoks vajalik emotsioon, tundis Kaarel end väga puudutatuna. “Mul oli nendest lastest nii kahju. Ma tahtsin, et meie lapsed tantsiks ka sama hästi kui teised,” ütleb ta.
Seetõttu sattus Naime Lambi ettepanek moodustada Flamingo juurde lastering soodsale pinnasele.
Lehekuulutuse peale tuli Saare Kaluri saal 5. septembril 1982 lapsi ja lapsevanemaid puupüsti täis. Esimese õppetunni viis läbi tollane tuntud Eesti tantsuõpetaja Aare Orb.
/nginx/o/2023/02/02/15115862t1h0ba4.jpg)
Tiina Tees (Vara) alustas tantsimisega 1980. aastal Kingissepa pioneeride majas. Paraku jäi ta paari aasta pärast partnerist ilma. “Peale seda draamat tulin ka ise sealt ära ja olin päris kindel, et sügisel lähen hoopis Vallatutesse. Minu üks naabritüdruk Annika tantsis seal ja imetlesin teda väga. Vallatud tegid estraadi- ja sõutantsu ja olid tol ajal väga populaarsed,” meenutab ta.
Tantsupartner leiti klassijuhataja abiga
Aga lehekuulutus Flamingo lasterühma loomisest tähendas seda, et Vallatute plaan jäigi plaaniks. Ema võttis kolmanda klassi plika näpu otsa ja viis Saare Kaluri saali.
“Seal oli väga palju lapsi ja muidugi väga palju tüdrukuid. Kohapealt ma alguses partnerit ei saanud ja õhus oli küsimus, kas üldse jätkata. Aga välja mind valiti,” räägib Tiina.
Alguses käis tantsuhimuline tüdruk trennis ilma partnerita, kuni probleem jõudis tema klassijuhatajani. “Ilmselt ema rääkis õpetajaga, et kas temal jääb kedagi silma,” meenutab Tiina.
/nginx/o/2023/02/02/15115866t1h6f71.jpg)
/nginx/o/2023/02/02/15115867t1h7e6b.jpg)
/nginx/o/2023/02/02/15115869t1h3692.jpg)
Silma jäi klassivend Taivo Esko. Järgnesid Tiina jaoks edukad läbirääkimised Taivo kodus, kus põhiliselt selgitasid olukorda laste emad. Järgmisse tundi partneriga ilmunud Tiina ütles õpetaja Hiljale ja Kaarlile lihtsalt, et klassijuhataja käskis neil koos tantsida.
“Edasi läks juba päris hästi. Ema tegi meie lastetoa kardinatest mulle koheva alusseeliku ja sain omale Taivo õe Tiia imearmsa tumepunase valgete täppidega sitsikleidi. See esinemiskleit on mul ainuke, mida olen ka alles hoidnud! Järgmised kangad ja kleidid olid juba palju uhkemad, lisandusid litrid ja varsti ka kõrged kontsad. See oli ilus maailm!”
Auhindadeks saadud Salvo kelgud enamasti koju ei jõudnudki, sest võistlustejärgsed õhtud lustiti tuhamägedel liugu lastes ja reeglina jäi kelkudest järele vaid puru ja pilpaid, mida polnud mõtet kaasa võtta.
Taivo mälestused esimestest tantsukeerutustest on mõnevõrra erinevad. Tema jaoks oli peotants esiti pigem täiskasvanute poolt peale surutud kohustus, mitte armastatud harrastus. See röövis ju aega muudelt põnevamatelt tegevustelt.
Esinemised ja võistlused olid samas vahvad, kuid piinarikastena tundusid minutid, mis tuli ära kannatada oma kooli- ja klassikaaslaste ees üles astudes.
“Tohutult piinlik oli. Kontsakingad, litritega pluus, viigipüksid ja kiklilips – enam hullemaks minna ei saanud. Ja kõik sõbrad ju nägid, et hoiad tüdrukul ümbert kinni,” muigab Taivo. Kui aga võistlustelt hakkasid tulema auhinnalised kohad, tekkis hasart ja tahtmine rohkem harjutada, et tulemused oleks veel paremad.
Vägevad auhinnad koju ei jõudnudki…
Värskelt loodud tantsuringi esimesed tantsijad said esimest korda suuremal püünel mõõtu võtta 1983. aasta aprillis Saare Kaluri eestvedamisel korraldatud rajooni koolinoorte peotantsuvõistlustel. Augustis peeti aga Kallemäe koolis Flamingo lasteringi esimene treeninglaager.
Taivol on meeles, et miskipärast tuli hästi palju võistelda just Ida-Virumaal – Kohtla-Järvel, Narvas, Jõhvis. Parematele oli alati valmis pandud auhinnalaud, kust igaüks sai endale meelepärase auhinna ise valida. Saarlaste lemmikuks olid alati legendaarsed Salvo kelgud, mis enamasti aga koju ei jõudnudki. Võistlustejärgsed õhtud lustiti tuhamägedel liugu lastes ja reeglina jäi kelkudest järele vaid puru ja pilpaid, mida polnud mõtet kaasa võtta.
Taivo ja Tiina tantsisid Flamingos kokku kuus aastat. Taivo keskendus seejärel lauatennisele ja Tiina rahvatantsule, millega on tegelenud viimased kolm aastakümmet.
“Olen väga rahul, et toona võistlustantsu juurde sattusin. Oli palju esinemisi, võistlusi ja väga lõbusad olid kõik suvised tantsulaagrid, oli tore seltskond!” räägib Tiina.
“Ma usun, et üks põhjusi, miks Flamingo ka kohe alguses mulle sobis, olid hästi toredad õpetajad. Hilja ja Karla olid ääretult soojad, nad andsid suure panuse, et meil oleks üks suur ja tore pere. Nad võtsid meid kõiki kui oma lapsi ja mitte kunagi ei kuulnud ma neid meiega kurjustamas,” lisab ta.
Kaarel Kitt nendib, et laste treenimise kõrval asusid tantsuõpetajad ka ise oma teadmisi täiendama ja läbisid Tallinnas Salme kultuurikeskuse juures sellesama 1982. aasta sügisel avatud tantsuõpetajate kooli kaheaastased kursused. Laste õpetamisel püüdsid nad koos abikaasa Hiljaga olla leebed ja kannatlikud. “Me ei sundinud, kõik tuli tasapisi,” ütleb ta.
/nginx/o/2023/02/02/15115883t1h2092.jpg)
Kunagisi õpetajaid meenutab sooja sõnaga ka Kaja Jakobsen (Kips). “Neil jagus alati aega ja kannatust meie jaoks. Nad olid nagu teised vanemad.”
Temagi tegi peotantsuga algust 1982. aasta sügisel, aga linna pioneeride majas. Paar kuud hiljem ilmus trenni vaatama üks tore tumeda peaga poiss, isa kaasas. Selgus, et tantsupartnerit otsima.
“Ma ei tea, kas neile soovitati või jäin lihtsalt niisama silma, aga minu nad välja valisid. Gert Hütsi oli poiss, kellest sai minu esimene tantsupartner ning koos hakkasime trenni tegema Flamingo lasteringis,” räägib Kaja, kes sel hetkel oli koos uue partneriga rühma kõige noorem paar.
/nginx/o/2023/02/02/15115878t1hac23.jpg)
/nginx/o/2023/02/02/15115881t1h7d55.jpg)
Vahvad sõidud ja sõpruskond
Kaja esimese tantsukostüümi, helesinise suure alusseelikuga kleidi õmbles valmis ema. “Mäletan, nii tähtis oli, et seeliku alumine osa saaks piisavalt lai, et sellega saaks keerutada. Kleidike on siiani mul pööningul mälestuste kastis alles. Paar aastat hiljem sain esimesed, spetsiaalselt mulle tehtud kontsaga tantsukingad. Olin nii õnnelik ja uhke nende üle, kandsin neid kõikjal, kus vähegi võimalus avanes,” räägib ta.
Kaja ütleb, et klubisisestel võistlustel oma sõpradega konkureerimine ei olnud kerge ja esimestel aastatel olid tema jaoks esinemisvõimalus ja kaunid riided tähtsamad kui võistlustulemused.
“Kui hakkasime üle-eestilistel võistlustel käima, siis hakkasin ka rohkem võitmise peale mõtlema. Aga eredamad hetked on siiski nendest sõitudest võistlustele, meie treeninglaagritest ja see tore sõpruskond, mis meil omavahel tekkis,” meenutab ta.
Hingelt meremees, ei mõelnud Kaarel Kitt Flamingo lasteringi vedama asudes hetkegi, et päriselt tantsutreeneri ametisse jääb.
See pidi kestma ehk aasta-paar, aga asjaolud kujunesid hoopiski nii, et laste õpetamisest sai tema ja abikaasa Hilja põhitöö, mille käigus anti kahe aastakümne jooksul tantsutarkust ligi kahele tuhandele lapsele.
Kaarel tunneb täna heameelt, et omal ajal klubis alustanud pisikesed poisid ja tüdrukud said tantsuga sirge rühi ja oskuse teistega suhelda.
“Nad on leidnud elus oma koha. Mõned ka tantsuõpetajana,” resümeerib ta.
/nginx/o/2023/02/02/15115887t1hc53a.jpg)
Tantsutrenn andis sirge selja ja kohusetunde
Kui ma mõtlen tagasi aja peale, mil mu tantsuteekond algas, siis haarab mind sama eriline tunne, mis mind alati valdab, kui panen selga kauni kleidi ja tantsu keerutades üle põranda liuglen. See on segu uhkusest, elegantsusest ja õnnest. Võistlesin Eestis kokku kümme aastat.
Pärast mõneaastast pausi jätkasin võistlustantsuga veel kolm aastat Rootsis. Last oodates panin aga tantsukingad riiulile ja sinna nad on jäänud. Vahel loodan, et ehk elu pakub võimalust vanas eas jälle tantsutrenniga tegelema hakata.
Mis on Hilja, Karla ja tantsuklubi Flamingo mulle andnud? Sirge selja, kohusetunde, teistega arvestamise ja koostööoskuse. Partneritunnetus on edu saavutamisel väga tähtis. Hilja ja Karla näitasid, kuidas pehme käega motiveerida lapsi töötama eesmärgi nimel.
“Kahtlustan, et peamine agitaator oli isa”
/nginx/o/2023/02/02/15115890t1h3842.png)
Ei mäleta, et ma lapsena tantsupisikust väga võetud oleks olnud. Eks need ikka ema ja isa olid, kes mind tantsutrenni panid. Kahtlustan, et peamine agitaator oli isa, kes nooruses usinasti rahvatantsuga tegeles. Koos tantsupartner Kajaga alustasime peotantsuga isegi veidi enne Flamingo klubi tulekut – tollases pioneeride maja tantsuringis. Flamingo oli aga täiesti uuel tasemel ning teist mastaapi ettevõtmine. Meenuvad rohked esinemised ja võistlused.
Eks see kõik ka oma aja võttis ning mingi hetk tuli teha valik kergejõustiku või tantsutrenni vahel. Elu esimesed tõeliselt väsitavad treeningud seostuvad siiski just nimelt tantsuga. Mäletan hästi, kuidas tantsulaagris peale pikki treeninguid kangetel jalgadel ringi komberdasime. Ent sammud saime selgeks!
Olen väga tänulik tantsuõpetajatele Hiljale ja Kaarlile tantsusammude õpetamise eest. Hilisemas elus on tihti olnud olukordi, kus Flamingos omandatud tantsuoskus on kasuks tulnud.