MARTIN KIVISOO ⟩ Logorröa gradus gravis ehk Smuuli bareljeefi mahavõtjatel avaldub raskekujuline rääkimistõbi (2)
"Kadri Tüür on Vikerraadios Muhu huumoritunnetusega öelnud, et kui Juhan Smuuli bareljeef kirjanike maja seinalt maha võtta, siis saaks selle asemele seada ainult mahavõtjate nimed," kirjutab muhulane, Koguva muuseumi asutaja Martin Kivisoo.
Juhan Smuul on Muhu huumoritunnetuses kirjutanud "Muhu monoloogid" ja näitemängu "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi". Polkovniku leske kimbutab seesmisest alaväärsusest üleväärsuseks transformeerunud logorröa gradus gravis.
See raskekujuline lobisemistõbi avaldub bareljeefi mahavõtjatel samas võtmes.
Kasinast huumorimeelest ja tagasihoidlikust kujutlusvõimest esilekutsutud alaväärsuskompleksi korvamiseks püütakse oma nimed kirjutada kirjanike maja seinale. Selleks annab võimaluse nõukogude aja sisuline mittetundmine.
1949. aasta aprillikuu päikesepaistelisel hommikul kutsuti mind, veel mitte nelja-aastast, kodumaja trepile.
Inimesed selles päikesepaistes tundusid sel hommikul nii erilised, et õue peal liikuvad neli hobust ja neli lehma koos laudas ammuva tiine mullikaga jäid kirkalt minu mällu.
Minule lausuti kaheksa sõna: "Vaata, poiss, meite hobused ja lehmad lähtvad kolhoosi."
"Kas tahad kaasa sõita?"
Kuu aega varem oli vanaisa õhtul kamandatud Piiri magasiaida juurde, et sinna kogutud külavanematest leida küüditajatele teejuhid.
Vanaisa teejuhina siiski ei vajatud, aga hommikul kella viie ajal nägi ta ühe sõjaväeauto kastis oma sõbra Vassili Heinla peret koos nende neljakuise tütrega.
Kui vanaisa tahtis sõbrale kätt anda, siis küsiti tema käest: "Kas tahad kaasa sõita?"
Aeg oli karmimast karmim ja vanaisa südamesse jäi igikestev valu, et ta ainult lehvitas sõbra perele ja kätt ei andnud. Kui teda oleks aga vajatud teejuhiks, siis praeguse määratluse järgi oleks temast saanud sõbra küüditaja.
Sõbra vara kirjutati üles ja kuu aega hiljem jäi see kolhoosile. Teel Siberisse suri sõbra neljakuine tütar, sest hirmsast stressist lõppes emal rinnapiim. Vanaisa suri Siberis. Ülejäänud pere pääses 1959. aastal Siberist koju tagasi.
Sellisel karmil ajal oli Juhan Smuulil võimalik ellu jääda ning ennast muhulasena ja kirjanikuna kehtestada ainult olemasolevates tingimustes tegutsedes.
"… Partei meid juhib, uued avarused avab ja kommunismi kõrgustele rajab teed… " (S. Mihhalkov "Partei meid juhib").
Kirjutamine oli Juhan Smuuli areng
Kui Juhan Smuul poleks astunud komsomoli ja komparteisse ning alustanud kirjanduslikku loomingut selleaegsete reeglite järgi, siis poleks meil praegu "Mälestusi isast", "Muhu monolooge", "Kihnu Jõnni"… Sellel kuueklassilise haridusega noorel mehel oli vaja arenemiseks tunnetada ennast muhulasena Muhu huumoris ja kujutlusvõimelisena kirjanduslikus loomingus. Kirjutamine oli Juhan Smuuli areng, gümnaasium ja filoloogiaõpingud ülikoolis.
Et kirjutamine oleks võimalik, tuli püsida oma kohal süsteemis. Kui kellelegi tehti korraldus, siis oli kaks valikut: kas hakata küüditatute vara üles kirjutama või sõita ise Siberisse.
Oli 1952. aasta tulikuum juulikuu päev. Heinatöö juurde oli Ühismaa kolhoosi töötajate lõunale saadetud üldist nõukogude ideoloogiat tutvustav lektor kahetunnise loenguga.
Kolhoosnikud kibelesid kuiva heina pärast vihmakartuses. Õnneks oli ka sel päeval kolhoosnike lõunaga liitunud raske sünnitrauma tagajärjel imbetsilseks jäänud Valdma Heldur.
Üks mees murdis männioksast lühikese jupi nii, et oksaharu jäi käepidemeks. Kui ta pööras teise mehe selja taga selle sümboolse püstoli Helduri poole, siis Helduril oli kombeks lasta oma püksid lortsti varvastele.
Kui lektorist naisterahvas jäi nüüd vastamisi Helduri atraktiivsete mehetunnustega, jäid tal sõnad kurku kinni, loeng lõppes ja järgmisel päeval järgnes juurdlus.
Kellelgi ei õnnestunud siiski Heldurile selgitada nõukogude ideoloogia eripära, analoogiliselt nagu seitsekümmend üks aastat hiljem bareljeefi mahavõtjatele.
Muhulased vaatlevad bareljeefi mahavõtjaid huumoriga, aga muudele kihelkondadele soovitame kaastundlikku meelt.
Kui mõne inimese isiklik elu talle endale ainult tuska teeb, siis selle kompenseerimiseks saavad nad teistest inimestest rääkida ainult halba.
Kui meie traagilised õppetunnid moodustavad meie olemusest ainult 49 protsenti, siis suudame nende mõistmise läbi vaimselt areneda ja hea tunnetamine meie vaimsuses kasvab. Bareljeefi mahavõtjatel on arenguvõimalus.