ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ "Map tea, egas ma möni kloun ole"

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

"Täna sain pidada maha vestluse härraga, kes oli kindlal arvamusel, et teda hoitakse siin haiglaseinte vahel karistuseks mingisuguse õõvastava kuriteo eest. Kogu personal on vangivalvurid ning käimas on mingi ulatuslik vandenõu.

Ausaltöeldes ma ei saanudki lõpuni aru, kas ta mõtles seda kõike pooleldi huumoriga või arvas tõsiselt, et siin on lahti rullumas mingi „Shawshank redemption“ või „Shutter island“ tüüpi olukord.

Vahetasin härral käe peal olevat sidet. Istub vaikselt voodi äärel, kõlgutab jalgu ja ütleb „Opsti!“ kui üks suss varba otsast maha kukub. „Nonii, side vahetatud, kõik on uus ja puhas ja kena,“ ütlen talle pärast töö lõpetamist. Vaikus.

„Kas ma nüüd saan koju?“ küsib ta pilku minu silmadesse lukustades. „See ei ole kahjuks minu otsustada. Kui arst leiab, et oled nüüd piisavalt terve ja kõbus, saad kohe minna. Seni aga tahame sul natuke aega veel silma peal hoida ning veenduda, et sul kõik hästi oleks“ vastan rahustuseks. Härra ägestub. „MILLE EEST MIND SIIN KINNI HOITAKSE? Kus mo dokumendid on? Milles mind süüdistatakse?“

No okei. Enam mul ükski närv ei liigu, sest alles hetk tagasi tulin välja palatist, kus üks teine patsient ähvardas mind sussiga visata selle pärast, et ma keeldusin talle kohvikust jäätist toomast. See on natuke irooniline, arvestades, et tal endal olid mõlemad jalad amputeeritud ning alles mõni aeg tagasi murdsime piike selle pärast, et ta ei söandanud ise end ratastooli vinnama ning üürgas iga kord kedagi appi.

Jäätisteks ei olnud mul sel hetkel aega. Pealegi oli ta juba keresse ajanud kaks jätsi ning veel ei olnud isegi keskpäev. Olgugi, et ta oma münte kokku kraapides pakkus mulle alati altkäemaksu („Näe, võta kohvikust üks mulle ja too endale ka“). Hakkasin juba vaikselt kartma, et saab varsti talle toimikusse lisada ka diabeedi.

Tema puhul oli tegu täieliku asendustegevusega, sest osakonnas ei antud talle kärakat ja piirati suitsetamist, niisiis oli vaja kuskilt oma dopamiini laks kätte saada. Pärast mu alatut keeldumist ja tema vaimustavat tantrumit rullis ta veidi aega hiljem end ratastooliga õeposti, kus ma parajasti arvutisse sissekandeid tegin. Tajusin juba ta olekus peegeldumas patukahetsust eelneva bravuuritsemise pärast.

„Ära isegi mõtle,“ ütlen arvutist pilku tõstmata. Ma tean küll, et ta pugejalik maneer on tingitud sellest, et ta kas tahab suitsu (jälle) või tuleb taaskord kangekaelselt vehkima oma sente täis kilekotiga, mida ükski, tema arvates tühi inimhing siin osakonnas, ei ole nõus viima kohvikusse ja jäätise vastu vahetama.

„EIIII, ma ei tahagi jäätist! Mõtlesin ümber. Tahaks küpsist ja kommi. Domino küpsist. Ja marmelaadi kommi. Pakiga. Ühe saad omale ka. Kommi, mitte paki.“ Ikkagi keeldusin, sest töö oli pooleli. Sain vastuseks vaid „KURADI KURAT“ ning juba kihutas ta 100 km/h mööda koridori tagasi oma palatisse.

Isehakanud vang aknaäärses voodis oli aga endiselt arvamusel, et kõik siin ilmas sakib ega ilmutanud just suurimat vaimustust, kui tulin teda jalutustiirule kaasa kutsuma. Samuti ei uskunud ta mo väiteid, et ta dokumendid on kõik kindlas kohas, mitte Somaaliasse maha müüdud.

Üldse on praegu siia osakonda kokku sattunud parajad tüübid. Ühed poisid 4. palatist otsustasid korraldada kavala diversiooni. Pidasime just istungit-koosolekut, kui puhketuppa astub sisse põetaja ning küsib: „Kuulge, poisid neljandas väidavad, et nad pole süüa saanud.“ Võtsin seda maru isiklikult, sest ma tean, et olin see, kes nendele söögi ette viis. Mis mõttes? Kas ma olen täiesti delulu? Uurisime asja. Selgus, et tüübid olid kõik kenasti ära söönud, aga, ja ma tsiteerin,“ tahtsid lihtsalt, et noored praktikandid uuesti nende tuppa tuleksid“. Kahjuks see plaan neil läbi ei läinud.

Erilist nalja pakub tervele osakonnale üks tore naine, kes väänab kõik olukorrad ja nähtused värssideks. Selline mönus parajalt korpulentne tädi, kelle puhul mul tekkis kohe tunne, et ta teeb raudselt megahäid pannkooke. Osakonna perenaine käib taaga (ja muidugi paljude teistega) aeg-ajalt jutustamas, paneb käe ümber nagu vanale tuttavale ning nõnda nad siis teineteist naerutavad.

Kui kõik need tema haikud saaksid biidi ka peale, peaksid Nublud, Reketid ja Eminemid hirmust konkurendi ees vaikselt tudisema. Tahtsime ta esitlust videosse ka võtta, aga siis ta, käre mutt, sajatas seepeale: „Map tea, egas ma möni kloun ole.“

Kui vähegi aega on, jään mõne patsiendiga pikemalt jutustama ning on näha, et osadel on tõesti puudus suhtlemisest. Näis, et mõni isegi ei kipu niiväga koju minema. Üks naine ütles mulle, et kodus ei oota teda mitte keegi, siin on tal aga terve palatitäis jutukaaslasi. Vähemalt oskab mõni igas asjas positiivset leida."