SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Elu on erakordselt rekordiline

NEEME KORV Foto: Erakogu

“Kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb,” ütleb tuntud ja armastatud Murphy seadus. 21. sajandi täiendus sellele võiks kõlada: “Ja täiega!” Sest ükskõik, mis suunas me ka ei vaata, kõikjalt terendavad äärmuslikud näited. Või tahetakse meile seda nii näidata.

Kui miski ei ole “enneolematu”, siis on ta “pretsedenditu” või “erakordne”. Kui miski pole just “rekordiline”, siis on ta “massiivne” või vähemasti “ulatuslik”.

Hiljutine torm tõi häirekeskusse rekordarvu kõnesid. Drag-king´i võistlusel osales rekordarv eestlasi. Lampedusa saarele Vahemeres saabus rekordarv põgenikke. Oli seenemürgistuste rekordaasta. Hamasi rünnak Iisraelile oli poole sajandi suurim ja ohvriterohkeim. Ukraina ennustab talveks rekordarvu droonilööke. Septembris purunesid mitmed soojarekordid. See on vaid tilluke ülevaade viimase paari nädala rekordsündmustest.

Enamik toodud näidetest on väga tõsised, isegi traagilised. Aga uudiseid on ajakirjanduse käsitluses ikka jaotatud “kõvadeks” ja “pehmeteks”, see on hoopis teine teema. Tähelepanu väärib erakorralisuse tõus uudiskünnise kriteeriumiks. Siinkirjutaja meelest vaata et kõige peamiseks, ja seda sõltumata sellest, kas tegemist on sõja- või seltskonnauudisega.

Ühest küljest arvan selgituse olevat lihtsa. Meid ümbritseb iga päev nii palju infomüra, et tähelepanu äratamiseks tuleb mitte maksimaalselt, vaid üle võlli pingutada. Öeldes “meid”, pean silmas nii avalikkust laiemalt kui ka kolleege-ajakirjanikke.

Näen siin ohte. Ehk et kui sündmuse juures pole erakorralisus piisaval määral esindatud, võib see jääda kajastamata või tuleb see tingimata juurde leiutada. Kumbki otsus pole ajakirjandusliku valikuna hea. Mõni kaalukas sündmus jääb varju ja mõni vähem tähtis saab asjatult vunki juurde.

Meid ümbritsev nutikeskkond kirjutab muidugi seda kõike ette. Kogu aeg peab ju olema midagi uut, tüdimus tekib maru lihtsalt. Aga pidevalt ei saa olla ühtviisi põnev.

Kui uudis piisavalt ei eruta, läheb auditoorium otsima lisa, ja seda leidub – on nõudlust, tuleb ka pakkumine.

Isegi haritud inimestel näib praegusel ajal olevat tegemist, et millessegi süveneda. Peaaegu iga olulist uudist hakkavad üsna peatselt saatma tõlgendused, mille käigus võivad, nagu endisaegses laste telefonimängus, faktid sootuks ununeda.

Sotsiaalmeedia on otse öeldes täis kirjeldamatut jama, mida kahjuks sageli ka usutakse ja omakorda levitatakse.

Ajakirjandus peab toetuma kontrollitud faktidele. Erakordsuse äärmuslik tähtsustamine viib sisu tasakaalust välja ja mõjub halvasti usaldusväärsusele, mis on meie töös peamine kapital.

Harjumuspärane inimesele turvatundega, mis mõnevõrra olukorda tasakaalustab. Aga seda enam ei tohi ajakirjandus harjumuspärase latti erakorralisele tasemele tõsta. Seda hakatakse ära kasutama ja kaotajaks jääb alati ühiskond.